Viljandi: Universaalne jazziõhtu Liverpoolis Raul Söödiga

12. november 2005

Viljandi uues jazziklubis esines Raul Söödi kvartett, kes sisustas õhtu suurepärase jazzistandardi valikuga ning kinkis publikule tuliseid soolosid.

Teisipäeva, 8. novembri sombusel õhtul toimus Viljandis neljas Jazziklubi õhtu, seekord Raul Söödi kvartetiga, kirjutab Jazzkaare veebireporter Viljandis Garrett Kuut.

Veerand tundi oli möödunud kella üheksast, kui lavale astus kaaskorraldaja Priit Noorhani, tervitades publikut ning paludes neil seekord muusikute mängu ajal siseruumides mitte suitsetada. Lihtne palve, mis sillutas teed õhtu õnnestumiseni.

Hetk hiljem oli laval Raul Söödi kvartett ning ilma pikema jututa alustati tempokalt. Alles pärast esimest sooloderohket lugu võis Raul Söödi tutvustusest aru saada, et sel õhtul ei esine kvartett oma tavapärases koosseisus. „Selline kogemus on hindamatu. Sa võid olla tubli ning harjutada iga päev, kuid üks selline mäng annab rohkem kui mistahes tund. Kahtlemata võitsin mina kõige enam, sest tegemist on ju Eesti parimate jazzmuusikutega,“ märkis rahulolevalt Mihkel Mälgandi asemel bassikitarri mänginud Marti Tärn. Rütmiosa eest hoolitses Tanel Rubeni asemel Petteri Hasa.

Õhtu edenedes võis kuulda erinevat jazziklassikat, mis olid põimitud traditsiooniliselt pikkade soolodega. Seekordset õhtut iseloomustas jõuline ning selge kõlapilt. Kontserdi märksõnaks oli aga kahtlamata selle universaalsus.

Tegemist oli muusikaga, millest võis saada suurepärase naudingu, kuna soolode tehniline tase ning pingelisus haarasid kaasa. Seda oli eelkõige tunda Raul Söödi ennastunustavas esituses. Samas sobis see muusika ideaalselt taustaks, mida alateadlikult rütmiga kaasa tatsuv jalg unustada ei lasknud.

„Kuna jazziklubi hiljuti alles alustas, oli see minu esmakordne ülesastumine siin ning võib öelda, et jäin rahule. Täna mängisime valdavalt jazzistandardeid, kuid loodetavasti saan siia tagasi tulla veidi suurema koosseisu ning originaalkavaga“, sõnas tagasihoidlikult õhtu peasüüdlane Raul Sööt.

Eriti hoogsalt esitati õhtu viimane lugu, mille ajal said kõik pillimehed ennast väljendada. Selline energiline lõpp saatis positiivse laengu kuulajatesse, mis jälitas naeratusega lahkujaid ka veel koduteel. Kuigi õhtu pidanuks lõpetama tudengid, polnud ka seekord lavalaudadele soovijaid piisavalt.