Villu Veski “Elu ja rütmiga” Havaile mõeldes

26. veebruar 2004

Villu Veski toob 3.-5. märtsini Tallinna, Tartu ja Pärnu publiku ette oma uue eksootilise kava “Elu ja rütm”, mis on inspireeritud löökpillide lõputust mitmekesisusest ning Havail kohatud elutargast muusikust Bird´ist.

Saksofonist Villu Veski möödunud aastasele edukale “Tango Nuevo”projektile on märtsi esimesel nädalal oodata põnevat lisa. Seekord andis muusik viimast lihvi uuele ideele eksootiliselt päikseküllasel Havail ning pani kokku põneva kava “Elu ja rütm”.
Muusika keerleb ümber lugematu hulga löökriistade. Kontserdisaalis sündivad meeleolud on kantud lihtsa ja siira maailma peegeldusest, mille keskmes vabadus kõige avaramas tähenduses.

Alljärgnevalt jagab “Elu ja rütmi” idee autor Villu Veski mõtteid eelseisvaist kontsertidest:

Idee sünd
Olin juba ammu tahtnud tegelda rütmide tähenduslikkusega. Rütm on ju omamoodi vibratsioon – inimesel kas tekib resonants muusikaga või mitte, tekib resonants mingi asja ja nähtusega või mitte. Pealkirjastasin selle “Eluks ja rütmiks”. On ju meie elus kiirema rütmiga perioode ja aeglasema rütmiga perioode. Igal rütmil on oma tähendus ja põhjendus.
Rütmishowsid tehakse praegu palju. Olen püüdnud neid idee küpsemise ajal mitte külastada, sest tahan anda edasi võimalikult puhtalt pilte, mis on Havai mõjutustest tekkinud, maailda neid puhtalt, edastada esmaallikat, mis tundub kõige puhtam ja ausam.

Inspiratsiooni allikas
Igal eluperioodil on midagi sellist, mis mõjutab oluliselt rohkem kui muu, midagi sellist, mis tundub väga õige. Havail viibides sattusin kokku täiesti tundmatu muusikuga, kellele rahvas oli andnud nimeks Bird. Ta laulis, mängis bambusksülofoni ja trumme. Tõeline rastamees, 70ndates aastates. Tema iga laul on minu meelest nii hea, nii tekst kui rütm… Räägib omamoodi vabadusest. Tema laulud sobiksid vabalt ka edetabelite tippu, aga see meest ei huvitanud. Milleks, küsis ta. “Mul ei ole seda vaja, olen vaba mees.”

Ringreis Havail
Tõsisema inspiratsiooni ja mõtteaine “Elu ja rütmi” idee vormistamiseks andis jaanuaris-veebruaris toimunud ringreis Havail. Kontserdid toimusid Islandi ansambliga Yggdrasil. Viisime Havaile põhjamaist muusikat. Vastutasuks saime hea koosolemise võimaluse.
Kontserdivälisel ajal musitseerisime palju koos kohalikega. Läksime hommikul musta liivaga Hookena randa, pillid kaasas. Bird kutsus kokku trummimängijaid, igaühel erinev trumm kaasas. See oli nagu jämm, mis kestis kogu päeva. Oli kümmekond trummi, saks, kitarr, laul ja Havai rahvuspill ukulele. Seltskond oli väga õnnelik. Kõik oli loomulik.

Vaal ookeanisügavustes
“Tule koju, ookeani laps” on väga eriline teos. Ekraanil kulgevas videoklipis näeb sügavsinises ookeanis üksikut laulvat pilootvaala. Vaalad laulavad vaid siis, kui nad on tohutult sügaval ja kindlasti üksi. See on haruldane hetk, inimesed seda ei näe. Tuntud ameerika ookeanisügavuste jäädvustaja Bonnie Carin filmis selle spetsiaalse süvavee mikrofoni ja kaameraga. Vaala laul annab sellel kontserdil teema, mille võtab üle saksofon. Sellele põimivad omakorda ümber meloodia ka teised instrumendid.

Muusika pildis
Kasutame laval moodsas stiilis videoekraane. Tavaliselt on kontserdilavad tühjad ja kõledad. Mul oli tunne, et muusika vajaks visualiseerimist, et kava nõuaks enamat kui vaid muusikud laval.
Pildiline pool on mõeldud eelkõige selleks, et viia publik teise keskkonda. Kõik ju tulevad kontserdile erinevais meeleoludes, erinevate ootustega.
Pildi loomise eest vastutab kolmest noorest videokunstnikust koosnev ühendus NAFTA, kes on kaks viimast aastat ka festivalil “Juu jääb” kaasa teinud.
Kaamerad toovad publikuni suurendatud motiive laval toimuvast. Detailides, mis sageli elusuurusest suuremad ja mis jääksid publikule muidu märkamata, on tohutu jõud. Visuaalses plaanis on see keerukas projekt, nõuab keeurlist tehnikat ja suurt ettevalmistust. Iga kontsert tuleb ses plaanis veidi erinev sõltuvalt saali iseärasustest ja võimalustest.
Videokunstnikud näitavad ekraanidele minu enda ja Bonnie Carini poolt salvestatud videovõtteid.

Instrumendid
Minu esmane soov oli, et laval kohtuksid nelja löökpilliperekonna instrumendid. Sellised, mis ka kuulaja jaoks selgelt eristuvad ja arusaadavad. Jutt on ladina-ameerika, india, klassikalistest ja pop-rock trummidest. Kasutan kõiki instrumente läbi teistsuguse prisma kui publik on harjunud kuulma. Trummarid suudavad oma pillidest kätte saada väga huvitavaid hääli. Mamba lubas kaasa tuua suure auto täie löökriistu. Tal on löökriistu tohutult palju, osa neist on ta ka ise meisterdanud.
Pillid asetsevad laval eraldi grupeerituna, silmaga vaadates eristuvad pilliperekonnad selgelt. Muusika ise on aga selline, kus pillid mängivad sageli koos. Mõnd löökpilli kasutatakse kogu kontserdi jooksul ehk vaid korra, aga sel on oluline tähendus. Ühes kompositsioonis tulevad pillirühmad oma isikupäras eriti erksalt esile.
Võrdleksin trummimängu veealuse maailmaga. Veealune maailm on nii pindalalt kui ka liigirohkuselt oluliselt suurem kui see, mis vee peale jääb. Nii on ka löökriistade tämbrid oma rohkuses lõputud. “Elu ja rütmi” eesmärk ei ole kõike korraga edasi anda, aga püüame edastada vähemalt lõigugi sellest.

Inimesed muusika sees
Laval on 11 tippklassi muusikut. Olen kõigiga aegade jooksul koos töötanud. Ristisin meie kollektiivi Primitive Music Societyks – primitiivse muusika ühenduseks. See peaks väljendama erakordset meeleolu.
Birdi laule esitab Silver Sepp Viljandi Kultuuriakadeemiast. Tema laul on siiras ja rikkumatu, sobib suurepäraselt Birdi sõnumit edasi andma.
ROMB on käinud esinemas Muhus festivali “Juu jääb”. ROMBil õnnestub alati publik nakatada, nende musitseerimisel tekib põnevaid rütmisümbioose.
Soovin, et lava ja kuulajate vahel piir kaoks kuni selleni, et kui kellegi on kodus mõni reisilt kaasa toodud trumm, võtku kaasa. Seda saaks kasutada kontserdi lõpuosas.

Poolteist tundi muusikat
Muusika on väga lihtne. Rütmid lihtsad ja mõjuvad. Mind ei köida see, kui keegi demonstreerib virtuoosset pillimängu. Oluline on hoopis society, inimkooslus, kõigi mängijate koosmõju – selles on jõud.
Kontsertetenduse üheks osaks on “Birdi laulud Havailt”, mille raames teeme 3 laulu. Laulud räägivad üldinimlikust vabadusest. Inimene koormab end kohustuste, ülesannete ja eesmärkidega tohutult terve elu. Bird oskas seda kõike näha ja edasi anda. Ise oli ta end sellest juba vabastanud. Tema olek tegi relvituks. Mitu tuuril kaasas olnud inimest, kes on palju käinud ja näinud, hakkasid pärast Birdi laule elule teisiti vaatama. Just vabanemise emotsiooni tahaks läbi laulude ka publikule edasi anda.
Muusika ja rütm suudavad tekitada teise maailma kasvõi vaid paariks tunniks, aga sellest aitab, et inimeses tekiks rahu.

Tulevik
Elan väga pikalt läbi, enne kui midagi lavale toon. Alanud aasta kandev idee ongi “Elu ja rütm”. See võiks jõuda ka heliplaadile. Üle ühe projekti aastas ei jõuagi, muidu pole 100% pühendumist.

Kontsert-lavastus “Elu ja rütm”
3. märtsil kell 19 Vanemuise Kontserdimajas
4. märtsil kell 19 Estonia Kontserdisaalis
5. märtsil kell 19 Pärnu Kontserdimajas

Primitive Music Society:

Villu Veski (löökpillid, saksofonid, ukulele)
Mamba (ladin-ameerika löökpillid)
Tiit Kalluste (löökpillid, akordion)
Andre Maaker (löökpillid, kitarrid)
Hele-Riin Uib (klassikalised löökpillid, marimba)
Taavo Remmel (kontrabass, hawaii pedaalbass)
Silver Sepp (löökpillid, vokaal, ukulele)
Roland Puusepp (pop-löökpillid)
ansambel ROMB: Kill Kaare, Kristjan Jõemägi, Arno Kalbus (eksootilised löökpillid, tablad, djembed)
Videogrupp NAFTA (visuaalefektid)

Kava:
Kono – Kutse
Ocean child – Ookeani laps
Hookena jam – Hookena jam
Arrival – Saabumine
Keheta Black Sand Samba – Samba mustal liival
Sacred spirit of drums – Trummide pühitsetud hing
Where is ´da drummers? – Kus on trummarid?
Bird´i laulud Hawaiilt:
Ku´u home O Kahalu´U – Mäletan päevi, kui olime noored, mäletan päevi, kui naeratasime
I threw my keys away – Eile sulgesin ma enda järel ukse ja heitsin võtmed igaveseks eemale
One day I´ll die – Päeval, mil suren, saab mu hing vabaks