Kontserdikaja: Villu Veski muusikaga Põhjala saartest Mongooliani

30. november 2003

Saksofonist Villu Veski räägib Jazzkaare aegsetest kontserdimuljetest ning tutvustab oma tulevikuprojekte.

Kadrioru lossi kogunenud jazzisõpru võlusid pühapäeval, 18. aprillil oma muusikaga Villu Veski ja Tiit Kalluste. Akordioni ja saksofoni vahendusel jõudsid publikuni duo nägemused nii põhjamaistest rahvaviisidest ja kui ka tuntud aegumatuid jazzmeloodiad. Elusa ja nüansirohke esitlusega saavutasid esinejad publikuga suurepärase kontakti. Saal täitus sooja ja samas ärevalt põneva õhkkonnaga, luues “mediatiivselt kammerlikeks mõtisklusteks” suurepärase atmosfääri.

Anneli Lepp Jazzkaare pressikeskusest vestles kontserdijärgselt Villu Veskiga.

Kuidas te kontserdiga rahule jäite?
Me ei ole põhjamaiste viiside projekti Kadriorus varem teinud. Sellise muusika jaoks on saali akustika ideaalne. Samas tekib küsimus, kuidas jazz ja üldse improvisatsiooniline muusika siia baroksesse ruumi sobivad. Tundub, et selle olukorra loovad ikka esinejad oma muusikaga ja publik. Oluline on nende omavaheline kontakt.

Tundsite publiku osalust?
Muidugi. Me mängime tavaliselt nii, et ei lase publikul eriti plaksutada, kuna see lõhub õhkkonda. Meie puhul ei tähenda see, et kui ei plaksutata, siis kontakti ei ole. Kui kuulajatele otsa vaadata, on kohe näha, kas nad on kohal või mitte.

Andsite endast laval väga palju, mida vastu saite?
Palju. See programm on suuresti minoorses tonaalsuses ja alati on pisut ehmatav, kui näed saalis palju noori inimesi. Tekib tunne, et nemad võiksid rohkem rütmimuusikat tahata. Noorem põlvkond on samas tegelikult väga avatud, aga nad ei julge seda alati välja näidata. Publik oli vastuvõtlik, mis on väga oluline.

Oli mingis mõttes teistmoodi esineda ka arvestades seda, et tegemist on Jazzkaare kontsertiga?
Alati on kuulajad Jazzkaart rohkem Sakala keskusega seostanud. Mujal toimuvad kontserdid jätavad sageli mulje, nagu oleks nad lihtsalt Jazzkaare märgi all korraldatud, kuid ei kuulu festivali kavva. Küllap vist on Jazzkaare märk nii palju rahva usaldust võitnud, et nad tulevad kontserdile igal pool, kus seda märki näevad. Selleni on olnud pikk tee. Tundes ise seda teekonda, on täna tõepoolest austav Jazzkaarel esineda.

Milliseid Jazzkaare esinejaid tahate kindlasti kuulama minna?
Norrakad on alati tasemel olnud, mis näitab, et nende kõrge muusikaline maitse ei ole sugugi juhuslik. Võibolla norrakate lastetuba ja kultuur on see, miks eestlased tunnevad end nendega rohkem suguluses.
Earth, Wind&Fire oli minu suur lemmik konservatooriumipäevilt. Võisin lõpmatuseni kuulata nende plaate. Kindlasti mängitakse need põhilised lood E,W&F Experience´i poolt Linnahalli laval kõik üle ja tuleb tuttav nostalgiatunne. Kindlasti lähen sinna, olgugi et olen seda päris Earth, Wind&Fire´it kaks korda live´is kuulanud mõni aasta tagasi Pori Jazzil. Minu suureks üllatuseks on Eestis inimesi, kes seda bändi ei teagi, kuna nad on liiga noored. Soovitan kindlasti.
Prantsuse saksofonist Manu Dibangot tahaks kuulata. Ta muusika meenutab pisut Maceo Parkerit, kelle eeskujul ma kunagi tegin sellist bändi nagu Saxappeal, mis mängis energilist funki. See on just täpselt vastupidise karakteriga muusika sellele, mida meie siin praegu mängisime.
John Scofield ja Brecker on sellised jazzinimed, keda üks jazzisõber, kui ta neid veel kuulnud ei ole, peaks kindlasti minema vaatama. New Jungle Orchestra on ka kindlasti väga põnev koosseis, milles on seda taanlaste jazziarmastust ja teravmeelsust.

Mida jazz ja Jazzkaar teie jaoks tähendavad?
Ma ei öelnud täna publikule ühte lauset. Ma ütlen selle siis nüüd:”Ameerikalikus jazzis oleme me turistid”. See on Palle Mikkelborgi mõtteavaldus. See käib kõigi eurooplaste kohta. Jazzi on vahetevahel tore mängida, nagu ka Ameerikas käia, ja olla selles keskkonnas, kuid me ei hakka seda välja pakkuma kui midagi uut ja geniaalset, mis on meie poolt leiutatud. Selles mõttes oleme me ameerikaliku jazziga risti. Seda ütles ka Mikkelborg. Jazzkaar on tore ettevõtmine. Hea, kui kord aastas tulevad siia kokku artistid üle kogu maailma ja saab kuulata traditsioonilist jazzi. Ka mitte nö turistide esituses.

Kas peate seda muusikat traditsiooniliseks, mida sel aastal Jazzkaarel esitatakse? Senini on see olnud küll pigem elektrooniline. Kas elektroonika väljendusvahendina traditsioonilisust ei riku?
Ei. Seda tuleks võtta pigem kui uut võimalust eneseväljenduses. Alati kui inimene leiab midagi uut, on see põnev. Eksperiment iseenesest ei tohiks muidugi olla ainult eksperimendi pärast. Sellel peab ikka mingi sisu ka olema. Publik ei arutle ega mõtle nii palju. Ta lihtsalt kas võtab selle vastu või mitte.

Teie kontsert oli Jazzklaarel alateema alla “Jazz kohtub kunstiga”. On see teie muusika jaoks õige koht?
Kui su muusika on kellegi poolt kunsti hulka kuuluvaks peetud, teeb see mõistagi au. Teisalt võiks see tähendada, et Kadriorus on kunstinäitus ja meie toome samasse jazzi, siis nad tõesti kohtuvad. Meid ei pandud jazzi ja põhjamaist vaimsust ühendama. See käis mul küll peast läbi korra, miks mitte seal esineda, aga samas, ega igasuguste pealkirjade välja mõtlemine ei ole lihtne. Meie programmile on igasuguseid erinevaid nimetusi antud. Näiteks Kaunase jazzfestivalil, kus peatselt anname kirikukontserdi, on meie muusikat nimetatud sakraaljazziks. Eks koht, kus seda esitatakse, annab ka mingi omamoodi tähenduse. See teeb ka au, kui su muusikat nii erinevalt nähakse.

Aga Kadrioru lossi saal kontsertpaigana?
Kadrioru lossi arhitektuur on suursugune. Uhkustav. Meie muusika on lihtne – sealt on kõik ülearune ära võetud ja järgi on jäänud vaid kõige vajalikumad väljendusvahendid. Selline ülev suursugusus ja ja teiselt poolt puhas lihtus on omavahel veidi vastuolus. Seepärast mõtlesime kaua, mida siin mängida.
Aga saali haruldane akustika ja suurus võimaldas meil mängida ilma helivõimendust kasutamata, naturaalselt – nii nagu muusika siia ilma on sündinud. Võimenduse kasutamine tekitab sageli justkui vahetüki muusikas, mida artist enam ei kontrolli. Läbi aegade on muusik laval olnud jumaliku kunsti vahendajaks publikule. Viimasel ajal aga toimub uus ahel: võimendusemees vahendab muusikut publikule, tema tasemest ja muusikatundmisest oleneb sageli kogu kontserdi kordaminek. Selles mõttes oli naturaalselt musitseerida suurepärane ja kontakt publikuga vahetum. Võimendus on minu jaoks rohkem popi ja estraadi žanri kuuluv tööriist. Oleneb muidugi muusikast. Mõni stiil lausa vajab seda.

Teie tänase kontserdi kohta oli kirjutatud, et esitate oma muusikat “mediatiivselt kammerlikul moel”. Oli see nii ja milles see väljendus?
Jah. Kammerlik selle pärast, et oleme duo ja me ei kasuta võimendust. Samas saab saksofoni ja akordioniga mängida väga erineva dünaamikaga ja nüansirikkalt. Sageli ületame kuulajate ettekujutuse piiri nende instrumentide dünaamilistest võimalustest. Seega ka ettekujutuse kammerlikust kui eranditult vaiksest musitseerimisest.

Rääkisite enne, et võtate oma muusikast ära kõik ülearuse ja järele jääb vaid kõige lihtsam. Mulle tundub, et see käib teistpidi: te võtate just selle kõige lihtsama, nagu näiteks mõne põhjamaise rahvaviisi, ja panete sinna midagi juurde. Kuidas sellega on?
Sisuliselt küll. Improvisatsioon on see, mille lisame ja mis kujuneb vastavalt enda tujule, meeleolule, saali akustikale – kogu situatsioonile kokku. Selle osa lisame iga kord eri moodi. Nii lihtsalt on muusikat väga raske mängida. Me oleme seda palju kordi teinud. Ikka mõtled, mida teha teistmoodi, et endal ja ka inimestel, kes lugusid enne juba kuulnud on, oleks huvitav, et tunduks värskena. Tavaliselt tuleme palju varem kontserdipaika, et leida sellega mingi ühine keel, sinasõprus. Paljud otsustused teema ka laval.

On see lihtne? Kuidas te omavahelist kontakti laval iseloomustate?
Õnneks ei pea me omavahel mitte midagi seletama. Lähme lavale ja hakkame mängima. Ka kontserti ajataju ja dramaturgiatunnetus on meil samasugune. Vahel jääb mõni lugu vahelt ära ja asume sujuvalt järgmist mängima. Sellel tasandil on rohkem kui kahte inimest juba raskem omavahel suhtlema panna. Ma arvan, et see on ka üks põhjus, mis tekitab kontserdist terviku mulje – dramaturgia ei katke. Tervik ei lagune. Muusika ja kontsert kannavad välja siis, kui artistid ise selle usutavaks muudavad.

Milliseid põnevaid projekte teil veel praegu käsil on?
Lõpetasin just “Kolm tenorit” kontserttuuri, mis ühendas kolm saksofoni ja toimus kolmes suures kontserdimajas.
Enda uus projekt on “Elu ja rütm”, mida käis kuulamas märtsikuu tuuril 1500 inimest. See suure liikmeskonnaga muusikaline nähtus kannab nime Primitive Music Society ja annab sellel suvel kontserdi Muhu saarel festivalil “Juu Jääb 2004” 3. juuli õhtul kl. 21.00. Kontserdil osaleb ka Bird, muusik Havailt, kelle laule esitasime “Elu ja Rütm” kontsertidel. Bird on muide üks ehedamaid muusikuid, keda olen eales kohanud.
Praegu töötame veel projektiga “Tango Nuevo”. 9. mail esitame osa programmist Helsinki Senaatintoril vabaõhulaval. Eestimaal saab seda kontserti kuulata Põltsamaa lossihoovis 20. augustil koos kõigi välissolistidega, nagu see oli ettekandel Estonia kontserdisaalis.
Suurem esinemine on Riia Rahvusvahelisel Etnomuusika festivalil 7. mail. Järgmine päev astume üles Põhjamaade luulefestivalil Niguliste kirikus. 9. mail esineme Helsingis – seoses Eesti Euroopa Liitu astumisega viime sinna oma Põhjala Saarte Hääled ja pisut tangot ka. Üks põnev koht, kuhu läheme, on jazzifestival Mongoolias, mis toimub kõrbes. Huvitav on vaadata, kuidas need inimesed meie muusikat vastu võtavad.