Visioon: Sauelt sai mõnusat festivalimaiku

11. juuni 2006

Saue jazzimprovisatsioonifestival Visioon on leidnud kontsertide ja õpitubadega oma isikupära, mis köidab nii välismaiseid jazzitippe kui ka innustab noori.

Uskumatu, aga Saue jazzimprovisatsiooni festival Visioon on kinnitanud ennast arvestatava üritusena Eesti jazzielu aktiivsete traditsioonide nimekirja, kiidab Mari Hiiemäe, kes viibis festivali 8. juuni kontserdimaratonil. Tänavu toimus festival 8. ja 9. juunil ja peaesineja-magneteiks olid saksofonist Eric Marienthal ja kitarrist Dean Brown USAst.

Alates 2003. aastast toimuv festival on kujunenud tiheda programmiga huvitavaks ürituseks, mis rõõmustab oma mitmekesisusega nii kuulajaid kui osalejaid. 2006. aasta kavas esines kokku 18 bändi, paljude erinevate muusikakoolide jazziesinduste kõrval ka mitmeid professionaale.

Noortebändide esinemisi oli huvitav vaadata. On ju nende isikupära alles tekkimas ning esinemine nii õrn, nii püüdlik, nii tunnustamist väärt. Kes teistest julgemalt oma isikupära näitas, see ka meelde jäi.

Reedese festivalipäeva avas Otsakooli Big Band, mis Siim Aimla käpa all noortebändide taseme parajale pulgale seadis ning järgmistele noortele esinejatele taseme ette näitas.
Otsakooli tublile ja nooruslikule koostööle andis värvi solistide Marvi Vallaste ning Rebecca Kontuse intensiivsetest röögatustest vaikse sahinani hääbuv elurõõmus ja julge tuuritamine. Meelde jäid ka korraldaja poolt Eesti Marienthali fännklubi presidendiks tituleeritud Mairo Marjamaa saksofonisoolod.

Kursimuutusena pärast paari noortebändi tegi ehmatavalt toreda piste improvisatsioonimaailma professionaalsetest muusikutest koosnev ansambel Opera Kit, mille viis muusikut esimest korda koos esinesid. Solistide Anne-Liis Polli ja Priit Lehto häälikute laul meenutas kaht lindu, kes üritavad nõidusest vabanemiseks inimkeelt kõneleda, tekitades hääli kõigi suu- ja südame soppidega. Õhus oli pinget. Veetlevalt tõsisel ja reserveeritud ilmel hingas Poll välja vaevukuuldavaid ülikõrgeid noote, Meelis Vind kuristas ja nurrus klarnetil. Kiiretest kokkulepetest harunev helide sasipundar kasvatas ikka ja jälle uusi kordumatuid fraase.
Opera Kit tegi uskumatut muusikat, mille mõistmisel ei tekiks mingeid probleeme, kui jääda kuvandi juurde, et Poll ja Lehto on tulnukad.

Soomest tulnud ansambel Quart jätkas pööraste esinemisefektidega. Värsked ja verinoored soomlased üllatasid tugeva originaalkavaga ning elasid coolide helide katsetamisel nii oma töösse sisse, et pakkusid ka visuaalselt vägevat elamust. Esmalt piirdus see kulmudemuusikaga, sest esinejate näos ei liikunud ükski lihas peale kulmude, hiljem jätkati ägeda karglemise ja hingestatud zestidega. Hullunud Pauli Lyytinen vidistas saksofonidel kaootilisi vuhinaid, kahe hambaga kitarrist Mikael Szafirowski röökis muusikale kaasa, mis küll üldises melus kaduma läks. Üle lava valgus publikusse ehtne elurõõm ja innukas segu hingestatusest ja elamiskaifist.

James Werts Group, mis oli moodustatud suuresti Uku Suviste bändist pärit esinejatest, näitas, kuivõrd erinevaks võib bändi muuta vaid ühe liikme vahetumine. Bänd esitas Uku Suviste kava, kuid varasemast hoopis erinevalt. Endisest bändist olid alles nii muusikud kui pealkirjad, kuid saavutatav fiiling oli totaalselt erinev eelmisest. Ainsa sarnasusena liitis kahte bändi erinevate aegade solistide Suviste ja Wertsi hindamatu oskus oma häälematerjalist maksimum lavale tuua.

Peaesineja Eric Marienthal International Band jäi esimest festivaliõhtut lõpetama, kui mitte arvestada jämmi, mis kontserdi ametlikule poolele järgnes. Publik oli selleks ajaks jõudnud lainele, kus iga soolo ja vaherepliik võetakse vastu pöörase aplausiga. Eestlaste poolelt lõid bändis kaasa Raun Juurikas klahvpillidel ja Mihkel Mälgand kontrabassil ning elektribassil. Marienthali lustlikud sööstlaskumised saksofonil ning muusikaduell kitarristi Dean Browniga olid seda ka väärt. Trummar Krzisztof Zawadzki nägu kiskus esinemise jooksul järjest hapumaks ja vihasemaks, see oli tema viis väljendada rahulolu.