Kontserdikaja: Von Krahli baaris kärgatas dünamiit

15. oktoober 2005

The Dynamite Vikingsi kontsert oli täis pauerit ja siirast puhtust, mis viis publiku otsekui teise maaima, arvab Marit Mihklepp.

13.oktoobril toimus Von Krahli baaris dünamiit-dünaamiline plahvatus. Kohal oli Marit Mihklepp Jazzkaare veebitoimetusest. Ta mõtiskleb kontserdi üle ning vahendab kuulajate muljeid.

The Dynamite Vikings mängis hullumeelset reaalsuse peal vibreerivat muusikat. Tugevate emotsioonidega täitsid ruumi meie kitarrist Jaak Sooäär, rootsi bassimängija Thommy Andersson ja taani trummar Karsten Mathiesen.

Ühelt poolt nad justkui püüdsid hetke, teisalt jutustasid terve aja tulevikust. Helide intensiivsus hõljus õhus. Muusika vabameelsus puhastas inimesed irooniarämpsust ja pidevalt üllatav mängulisus naelutas tähelepanu.

Paueripärlina säras trummar Karsten Mathiesen, kes nautis laval iga viimast kui hetke. Lõputult võimalusi pesuharjade, treppide, veeklaasi, metalltorude ja iseenda häälega. Tekitatud maailm oli nii eriline, et tekkis tahtmine sellesse elama minna. Mürts, särin ja nauditav vindi üle keeramine.

Meloodilised hetked kitarriga lülitasid esinemisse ka publiku jutusumina. Kohati oli isegi sellist idamaist puhta olemise tunnet ning üks veidras nihestatuses hällilaul. I-le kolm täppi pani dünamiidiviikingite multifilmihäälne ühislaulmäng. Sürreaalne improvisatsioon võnkuva liikumise, helimaalide ning elurütmidega raputas uuele elule.

Publikuhinnang:
Jaak Johanson:“Jõudsin küll seekord vaid viimaseks looks kohale, kuid ma tean neid peast. Tunda oli, et OLI. Pikemalt ei ütlekski tänase kohta.”

Siret (27), müük ja õpetamine:“Improvisatsioon. Ootamatult erinevate asjade ära kasutamine. Suurepärane elamus. Trummar oli lemmikuks, kuid kogu see muusika tuli nii sisemusest, hingest, südamest. Pole sellist muusikat varem kuulanud, kui see jättis küll mõnusalt positiivse tunde. Koostöö nende vahel oli vapustav, kuidas poisid omavahel suhtlesid. Tohutult üllatusmomente.”

Ruttav mees trepilt (umbes 30):“Ma ei verbaliseeriks seda, sest see kõneles iseenda eest. Üldse ma ei verbaliseeriks muusikat. Ületähtsustame sõna jõudu. See kristliku maailma “alguses oli sõna…”, sellesse ma väga ei usu.”