“Võrdselt rumalad” virtuoosid

15. veebruar 2017
Silvia Luik, Jaanika Vilipo

Kõige tõhusam ravim karge külma vastu on kindlasti üks kosutav sõõm kuuma jazzi. Just see kõlas reede õhtul Tallinna kuumimas jazzipesas, NO99 jazziklubis.

 

Eesti Jazziliidu, Soome Jazziliidu ja agentuuri Vapaat Äänet koostöös esitles eesti jazzipublikule oma uut plaati „Escape From The Unhappy Society“ muusikakollektiiv Equally Stupid. Ametlikult Helsingis resideeruv bänd koosneb kolmest suurepärasest muusikust, kelleks on Pauli Lyytinen (Soome, saksofon), Sigurdur Rögnvaldsson (Island, kitarr) ja David Meier (Šveits, trummid). Tegemist on põneva muusikakollektiiviga, kelle loomingut ühe lausega kokku kindlasti ei võtaks. Kolm muusikut, kolm eri kultuuri muudavad Equally Stupid’i muusika mitmetahuliseks. Olles küll juurtega tugevalt kinni klassikalises jazzis, põimitakse muusikasse modernseid elemente, meloodiaid folkloorist ja põnevaid helikäike rokist. Iseennast iseloomustab Equally Stupid kui segu jazzist ja progerokist. Julgelt eksperimenteerides mõjub Equally Stupid väga elusalt, kohati lausa toorelt – iga lugu on kui uus jutustus. Kuulaja ei tea kunagi ette, mis on tulemas – kas põhjamaise iseloomuga rahvalaul, basskitarril helisev ballaad, eklektiline trummisoolo (mis kõlab plaadil „Exploding Head“ loos „Cosmic Ray’’) või eksootiline türgi viis (lugu „Turkish Robbery“, mis kõlab samuti eelnimetatud albumil).

 

Jazziklubi õhustik on vaba ja spontaanne. Muusika ja publik sulandub üheks juba esimese helitulvaga, kui kõlavad teosed bändi esikplaadilt „Explosion Head“. Sigurdur Rögnvaldsson näitab, kui suurepäraselt võib siduda jazzi rokiga, esitades suurepäraseid meloodiaarendusi basskitarril. Kontserdi jooksul saab kuulda-näha suurepäraseid soolosid ja omavahelisi dialooge. Tehniliselt perfektne Equally Stupid mõjub vabalt ja sundimatult. Energiline ja ettearvamatu on märksõnad, mis kollektiivi loomingut kõige paremini iseloomustavad.

 

Publiku kontserdielamusi kogusid Jazzkaare reporterid Silvia Luik ja Jaanika Vilipo.

 

Silvia, veebireporter: „Muusika, mida muusikud viljelesid köitis, mind kohe, kuulates kujutlesin piltlikke kõlamaastikke, millest igaüks jutustas oma loo. Trio looming koosneb põimunud meloodiatest ja rütmikihtidest – kuulajal ei hakka kunagi igav, sest raske on ennustada, mis juhtub järgmisena. Reedeõhtune kontsert oli väärt elamus, mida vast peatselt ei unusta.“

 

Kulno Kesküla (52): „Võimas. Ma teadsin juba ette, et energia tuleb tugev, sest ma kuulan neid juba kolmandat korda. Esimest korda sain nende energiast osa paar aastat tagasi Philly Joe’s. Uue plaadi pealt oleksin oodanud rohkem ballaade, sest esimese plaadi peal on selline „kõva panemine“ järjest. Nüüd oli tunduvalt rohkem erinevaid lugusid, see oli huvitav. Näiteks nagu lisaloona esitatud türgi rahvaviis. Ja muidugi see 1927. aastast pärit bass saksofon oli ikka omaette tükk.“

 

Marike, filoloog, tõlk, muusikaarmastaja: „Tekitas väga häid emotsioone – puhas power oli! Kogu aeg mõtlesin selle peale, et see on nagu nõiaköök: kes täpselt teab, mis sealt välja tuleb. Et selline muusika kupatamine. Muusikud peavad saama sünkrooni koos, ilma et neil oleks nooti ees. See on see jatsu müstika, mille pärast ma tahan seda kuulata.“

 

Urmo, NO99 töötaja: „Väga professionaalne bänd.“

 

Ireen, sotsiaalnõunik: „Ei olnud sellest bändist varem palju kuulnud. Kuulasin üle tüki aja taas jazzi – väga mõnus ja kodune tunne tekkis. Väga mõnusad lood olid. Eriti meeldis trummi algus ühel lool (pidas silmas albumi „Exploding head“ pala „Cosmic Ray“).

 

Theresa, vabatahtlik Saksamaalt, ja Adrian, keemiatudeng Saksamaalt: „Me lihtsalt nägime kuskil flaierit ja selle järgi tulime, parajalt spontaanselt. See oli absoluutselt erinev sellest, mida me võib-olla ootasime. Kindlasti oli see positiivne üllatus. Oli väga modernne. Muusikas oli suurepäraseid osasid. Oli erinäoline. Ma tõesti nautisin seda. Ei oska öelda, mis lugu nüüd kõige rohkem meeldis. Aga olid lõigud-arendused, mis olid tõeliselt erakordsed ja leidus ka lõike, mis olid liiga sügavad, et neid kohe tabada – oleks pidanud mõtlema.“

 

Isabella (26), muusikatudeng: „Nad on virtuoosid, kes mängivad oma lugusid kirega. Nende kompositsioonid olid meisterlikult üles ehitatud ning meeldejäävad, mitte miski polnud etteaimatav. See muusika kõnetas mind ning pidevalt tundsin põnevust, et mis juhtub järgmisena. Mõnikord tekkis ka tunne, et tahan sulgeda silmad, et kaduda ära põnevasse helide maailma.“

 

Lehtonen (43), õpetaja: „Kontsert ei olnud päris see, mida ma ootasin ja muusika oli väga moderne. Mulle meeldis, kuigi peaksin natuke järele mõtlema ja kuuldut seedima. Tulime Soomest Tallinnat külastama ja sattusime kontserdile. Jäime õhtuga iseenesest väga rahule, siinne jazziklubi on väga mõnus koht, kus õhtul pokaal veini juua ja muusikat kuulata.“

 

Johannes (22), muusikatudeng: „Väga hea kontsert oli! Kõik oli ehe ning siiras. Kuigi kõik bändiliikmed on erinevatest paikadest pärit, siis nende tugev sõprus kumab ka muusikast läbi. Muusika tegemise rõõm ja nendevaheline sünergia kiirgas lavalt publikusse, mis tegi selle kontserdi eriliseks.“

 

Matti (59), majandusteadlane: „Muusika oli kummaline ja vahel arusaamatu. Võimalik, et helikeel oli minu jaoks liialt moderne. Kuigi ütleksin, et kontsert mulle siiski meeldis, need muusikud on oma ala professionaalid ja naudivad, mida nad teevad.“

 

Kaisa (40), projektijuht: „Tulime sõbrannaga aega veetma ja leidsime, et täna toimub siin kontsert, mõtlesime, et astume läbi. Hea, et siia sattusime, sest bänd koosneb virtuoosidest ja nende muusika haaras mind kohe. Iga loo ajal tekkisid mulle mõttesse kujutluspildid kas maastikest või hoopis linnatänavatest, igal lool oli oma lugu ja mõte, mida muusikud püüdsid edasi anda. Tuleksin heameelega uuesti nende kontserdile, kui nad Eestisse jälle satuvad, ja ma loodan, et peagi.“

 

EQUALLY STUPID (Soome-Island-Šveits)
Teater NO99 jazziklubis 10. veebruaril 2017.a

 

Koosseis:
Pauli Lyytinen – tenorsaksofon
Sigurdur Rögnvaldsson – kitarr
David Meier – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.