Võrdselt rumalad? Võrdselt geniaalsed!

21. veebruar 2017
Liina HInts

21. sajandile au andev reformimeelne jazz, energiast pulbitsev alternatiiv-rock või, nagu nad ise seda pooleldi naljatledes nimetavad, Islandi gangsterite räpp – säärane ühe muusikastiili raamidest väljaulatuv helipilt paneb ka kõige tagasihoidlikumal jazzisõbral südame tuksuma ja silme eest virvendama. Kolmemehebänd Equally Stupid, kelle koosseisu saab nende rahvusvahelise seltskonna ja arvukate individuaalsete projektide pärast igas võimalikus mõttes mitmekülgseks nimetada, on oma teise albumi esitlustuuri lõpuks jõudnud NO99 Jazziklubisse.

 

Õhtuse melu keskelt lavale astunud muusikud kannavad endaga kaasas mingit värvikat sententsi: laiad naeratused ja särgid, mis oleks justkui kaasaegse kunsti muuseumist näpatud, jätavad vaatajaile mulje pinnapealsest lõbusast segadusest, ehk isegi korralagedusest. Seesugune imago kaotab oma kõlapinna juba paari hetke pärast: nagu Pollocki, Kandinsky ja teiste abstraktsionistide kunstitöödes peitub selle muusikamaailma koosseisu optimistliku ja näiliselt sinisilmse kuvandi all täpsus, planeeritus ja sügavam mõte.

 

Ja siis algab muusika – jõuline, tempokas, ülirikkalik, paiguti koguni sünge muusika – ning publik teritab kõrvu, teadmata, millisesse musikaalsesse musta auku neid veetakse ning kas sealt ka tagasi tulla saab. Ehkki aus vastus sellele küsimusele on „ei”, antakse publikule katseaeg.

 

Mitmed lood, mis selle katseaja jooksul esitusele tulevad, erinevad üksteisest nagu öö ja päev – samahästi võiksid need olla erinevate koosseisude kirjutatud ja esitatud palad. Kosmilisest kiirgusest, ajaloolistest vallutustest ja poliitikast kõnelevad tempokad lood, mis on üles ehitatud baritonkitarrile ja löökpillidele ning mis iga paarikümne sekundi järel tempot, rütmi ja suunda vahetavad, annavad aeg-ajalt aset ballaadidele ja rahuliku kuluga viisidele, kus saksofon mängib improvisatsioonilise elemendi asemel olulist rolli meloodia suunaja ja toetajana. Lyytineni imepärane vilumus, Meieri eksimatud löögid ja Rögnvaldssoni rütmitunnetus panevad tahestahtmata küsima: miks Equally Stupid? Kas koosseisule on nime pannud naljatlev eneseiroonia ja soov võtta elu sellisena, nagu see tegelikult on, või on tegu filosoofilise mõtisklusega? Vastus jääb aga saamata…

 

Positiivsusest pakatav Equally Stupid tõestab ka konservatiivseimatele melomaanidele, et jazz kui selline võib olla jõuline, kohati lausa agressiivselt pealetükkiv uuenduslik muusikastiil, mis teiste žanritega ühte sulades ei kaota oma autentsust, vaid omandab uue, rikkalikuma kõlapildi. Equally Stupid – võrdselt rumalad? Võib-olla. Võrdselt geniaalsed? Kindlasti!

 

EQUALLY STUPID
Laupäeval, 11. veebruaril NO99 Jazziklubis

 

Koosseis:
Sigurdur Rögnvaldsson (Island) – baritonkitarr
Pauli Lyytinen (Soome) – tenor, bass ja altsaksofon, efektid, süntesaator
David Meier (Šveits) – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.