Vox Clamantis ja Dhafer Youssef teevad koos muusikat

14. mai 2007

“Sacred Voices” on tuneesia oudivirtuoosi Dhafer Youssefi ning gregoriaani ansambli Vox Clamantise ühislooming, mille maailmaesiettekanne toimub mai keskel Inglismaal. Madli-Liis Parts vahendab muusikute mõtteid uuest projektist.

Mai alul sai Tallinnas viimast lihvi gregoriaani ansambli Vox Clamantise ning Tuneesia oudivirtuoosi ja sufilaulja Dhafer Youssefi ühisprojekt „Sacred Voices”, mis on märksa sügavam kui vaid kaunis ühislooming. Koostöös väljendab lugu sõprusest, hingesugulusest ja ammuste unistuste teostumisest.

Peatselt antakse kontserte Oxfordis, Southamptonis ja Bracknellis, mis on ühtlasi Vox Clamantise teine kontserdireis Suurbritanniasse. Paari aasta eest Jazzkaarel edukalt esinenud Tuneesia muusiku jaoks aga täitus soov olla seotud Eestimaaga.

„Arvo Pärt on minu jaoks jumal. Ma tulen Eestisse nagu külastaksin oma jumala maad,” on Youssef korduvalt tunnistanud. Ka täitub unistus teha koostööd lauljatega, mis on oudimängija ligi paarikümneaastases muusikukarjääris esmakordne.

Saatus viis inimesed kokku
„Sacred Voices” sai alguse juhustest. Tasub uskuda Dahfer Youssefi, kelle jaoks on kogu projekt alates paari aasta tagusest kohtumisest Vox Clamantise ning Jaan-Eik ja Helena Tulvega kuni tänaseni justkui saatuse määratud. „Jalutasin vanalinnas ja nägin suurt kirikut (Niguliste, toim.), kuhu inimesed sisenesid. Seal toimus Vox Clamantise kontsert.

Mul oli küll kiire, aga otsustasin, et natuke kuulan. Ja järsku kõik paistis uues valguses. Nüüd teadsin, mille pärast Eestisse olin tulnud,” kirjeldab džässi- ja maailmamuusika ringkondades kõrgelt hinnatud oudimängija ja sufi-laulu meister talle omase tulisusega. Juba aastaid on teda lummanud Põhjamaade muusika ja inimesed, mille säravaks näiteks on koostöö Norra džässitippudega. Nüüd on ta leidnud mõttekaaslased ka Eestist.

„Kui ma praegu istun Jaani või Helenaga koos, siis mul on tunne nagu oleksime üksteist tundnud juba tuhat aastat tagasi. Meil on sama tunnetus. Siin ei ole kalkulatsioone, kõik justkui voolab nagu vesi. Vox Clamantise avastamine tol retkel oli nagu saatuse juhatus.”

Lugupidamine traditsioonidest ja avatus tänasele avab uusi horisonte
Mõlema traditsiooni, nii gregooriuse koraali kui ka tuneesia muusika alustala on sama – suulise traditsiooni edasikandmine muusikas. Ühinevad kaks religioosset traditsiooni neile omastes väljendusviisides.

„Mind on alati köitnud kohtumised muusikutega, kes suudavad toetuda traditsioonile. Oluline on, et Dhafer oskab väärtustada ja kultiveerida iidset tava. Me mõlemad lähtume traditsioonist, ükskõik mida me ka ei teeks,” räägib Tulve, kelle juhitud Vox Clamantis on alati avatud väga erinevatele muusikalistele teekondadele. Viimaseks näiteks džässilegend John Coltrane´ile pühendatud missa koostöös džässmuusikutega, mis kõlas Jazzkaare ajal Nigulistes.

„Dhaferil on suure ulatusega imeline hääl. Tema hääl on arenenud traditsioonis, kus räägitakse läbi ornamentide. Lääne muusikas on see suures osas kaduma läinud,” kiidab Tulve tuneeslase isikupära. Youssefi varjundirohke ja suure ulatusega hääl suudab maalida kõike kujuteldavat salapärasest kõuemüdinast hella äiutuse või ahastava kriiskeni. Selles on seletamatut müstikat. Tema improvisatsioonid mässivad kuulaja hüpnotiseerivalt endasse.

Projekt arenes iga proovisessiooniga märgatavalt
Kui brittide The Realise Live fond määras Dhafer Youssefile 23 000 inglise naela suuruse stipendium uue heliteose loomiseks ja esitamiseks, siis polnud enam kahtlust, et just Vox Clamantis on kollektiiv, kelle ta partneriks kutsub. Tänaseks on kohtutud mitmepäevasteks proovisessioonideks talvest saadik pea iga kuu.

„Et Dhafer noodikirja ei tunne, siis laulis ta oma muusika linti ja meie kirjutasime maha, et muusika selgeks saada,” kirjeldab Tulve. Youssef omalt poolt täiendab, et sel korral ei pruugi ta elektroonikat kasutada nii palju kui on harjutud kuulma tema koostööst džässmuusikutega. „Elektroonikat saab alati kergesti juurde lisada. See on tunde ja maitse küsimus. Kõige olulisem on hääled. Hääl peab olema meie pealik, meid juhtima.”

Kavas põimuvad dialoogiks gregooriuse koraal ja Dhafer Youssefi looming. Need vahelduvad otsekui midagi õrna antaks käest kätte, toetavad või võimendavad teineteist, lisavad värve, mida vaid ühes traditsiooniruumis viibides ei teki. Lauljatele annavad hingamisruumi kohati teineteist ülegi kavaldavad Youssef oudil ning Paavo Pokk nyckelharpal. Enamuse ajast juhatab laval olijaid Jaan-Eik Tulve, ent ta taandub ka mõneks ajaks koori, andes muusikute juhendamise üle Youssefile.

Midagi palju enamat kui vaid sarnane muusikatunnetus
Projektis osalejad peavad inimlikku kontakti väga oluliseks. „Tuneesia traditsioonis väärtustatakse väga isiklikku kontakti ja headest sõpradest saavad omamoodi pereliikmed. Nii ei koosne meie töö mitte ainult proovidest, vaid ka pikkadest vestlustest lõuna ja õhtulauas. Püüame üksteist tundma õppida ka väljaspool prooviõhkkonda ja see on äärmiselt sümpaatne. Eurooplased tavaliselt endale nii ligi ei lase,” meenutab Tulve.

Youssef ütleb, et kuulab iga väiksematki soovitust kõigilt projektis osalejatelt. „Mul on hea meel, et Jaan ja Helena on minu kõrval. Mõistame asju sarnaselt. See on nagu keha loomine laval. Keha, mis koosneb harmooniast ja hingest. See ei ole Vox Clamantis või Dhafer Youssef. See on dialoog. Usun, et meist saab üks keha ühe hingega,” kirjeldab tuneeslane vaimustunult.

Ehkki „Sacred Voices” toetub kahele iidsele muusikatraditsioonile, pole see tagasivaat sajandite taha. „Me ei taasta erinevaid muusikatraditsioone ega ajajärke. Oluline on see, mis hetkel sünnib. See on dialoog tänases päevas. Mulle ei meeldi muusikas kalduda filosoofiasse ja püüda leida selles asju, mida tegelikult ei eksisteeri. Ma teen muusikat, sest seal ei pea kalkuleerima. Asi on ju omavahelise harmoonia leidmises,” selgitab Dhafer Youssef.

Koor avastab uut maailma
Vox Clamantise jaoks on koostöö uus väljakutse, täiesti erinev võrreldes sellega, mida nad siiani teinud. Ollakse justkui õpilase rollis. Tulve kinnitab, et ehkki gregooriuse laulul ja Youssefi muusikal on palju ühisjooni, on rütminüansid väga erinevad, samuti vokaali tekitamise viis.

„Noodikiri annab vaid meloodia. Siin on aga olulised tohutult väiksed nüansid, et fraas üldse elama hakkaks. Ka see on uudne, kuidas Dhafer häält tekitab. Alati ei pea laulmist kultiveerima. Tähtis on, et hääl, kõne ja laul oleks üks ja seesama,” selgitab Vox Clamantise juht.

Ehkki stipendium ja Eesti kultuuriministeeriumi toetus tagab praegu vaid kolme kontserdi toimumise, usuvad projektis osalejad, et „Sacred Voices” saab aega areneda ja muutuda veelgi terviklikumaks ning seda saab kuulda ka Eesti publik.

DHAFER YOUSSEF:”Vaid inimhääl leiab otsetee hinge”
Minu jaoks on kõige olulisem näha muusikut lauljana, mitte oma instrumendi mängijana. Tema instrumendist peab saama tema hääl.

Elektroonikaga on täpselt sama. Kui mängin Norra džässmuusiku Eivind Aarsetiga, siis ma ei mõtle kunagi, et ta mängib elektrikitarri. Ma näen küll tema juhtmete ja kaablite spagetti, aga selle kõige taga näen ma meest, kelle hääl kisub hinge seest.

Inimhääl on kõige puhtam ja otsesem, sellega on lihtne inimesi puudutada. Austan väga muusikuid, kes on jõudnud tasemele, et nad suudavad panna oma instrumendi inimhäälena laulma. Inimhääl võib panna inimesed nutma, naerma, teha kurvaks või rõõmsaks, panna vihkama või armastama. See on sirgeim tee teise inimese hinge. See tuleb otse su kehast ja hingest ning väljendab sinu rõõmu ja kurbust, kõike. Pill ei ole sama. Arvan, et häälega on palju lihtsam jutustada lugusid, puudutada inimesi.

Autor Madli-Liis Parts
Artikkel ilmus lühendatud ajalehes Postimees 12. mail.