World-ethno-pop eestipärases kastmes pakub äratundmisrõõmu, samas on see minimalistlikult maitsekas nagu ka plaadi kaasprodutsendi, Šveitsi pianisti ja helilooja Nik Bärtschi muusikaline kreedo.
Peame olema rõõmsad selle üle, et 1994. aastal Šveitsi elama kolinud Ingrid Lukas otsustas jätta ujumise, millega ta aastaid tõsiselt tegeles, ning pühendas end jäägitult muusikale. Erinevalt spordist ei sõltu muusikas soorituse kvaliteet numbriliselt fikseeritud tulemusest, vaid pigem emotsioonist, mida see kuulajas tekitab. Lauljatari debüütalbum “We Need to Repeat” on võimas avang, ent isegi veel võimsama emotsiooni pakkus Lukase kontsert tänavusel “Jazzkaarel”, mida nimetasin toona hetkeemotsioonist haaratuna “klaasist helilaamade vabalanguseks”. Olgugi et plaadil on tegu kaks korda suurema koosseisuga kui “Jazzkaare”-aegsel duokontserdil, ei ole vähemalt kõlapildis olulisi erinevusi märgata. Gregor Frei panus puhkpillidel jääb peaaegu märkamatuks. Klassikalise taustaga Corina Schranzi ülesanne on jääda tagaplaanile, ent kahe lauljatari vokaalne resonants oligi just see, mis möödunud aasta aprillis nii võimsalt mõjus. Schranzi ja Lukase tämbrid on ka piisavalt erinevad.
Mitmekordne pöördumine rahvamuusika poole näitab, et Lukas ei ole oma juuri unustanud. World-ethno-pop eestipärases kastmes pakub äratundmisrõõmu, samas on see minimalistlikult maitsekas nagu ka plaadi kaasprodutsendi, Šveitsi pianisti ja helilooja Nik Bärtschi muusikaline kreedo. Ja ma ei ütle seda ainult seetõttu, et Bärtschi projekt Ronin on minu jaoks olnud üks viimaste aastate suurimaid muusikalisi elamusi.
Võib-olla on asi meie ajastu küünilisuses, kuid laulutekstid mõjuvad ootamatult siirastena – eks Eesti võib tõesti kaugemalt vaadates mõjuda muinasjutumaana, nagu plaadil sisalduvas palas “Like Nowhere Else” jutustatakse. Oma nina ette nii hästi ei näe ja perspektiivitunne tuleb ainult koos distantseerumisega. Nii näiteks arutletakse ühes loos eesti meeste rahvuslike iseloomujoonte üle, kaaslaseks tõsiste talumeeste sõbralik kõrtsijorin, ent jõutakse lõpuks ikka lohutavale arusaamale, et hoolimata mõningatest puudustest on nad ometi “sarmikad ja armsad”. Ingrid Lukas on tahes-tahtmata mitte ainult suurepärane muusik, vaid ka Eesti visiitkaart. Nagu Kristjan Randalu, Henri Peipman või mõni teine, kelle iga samm muusikuna ütleb maailmale midagi ka Eesti kohta. Ja on tore, et see sõnum on üdini positiivne.
Ivo Heinloo arvustus on ilmunud ajakirjas Muusika