Weekend Guitar Trio intrigeeris Viljandi publikut

09. detsember 2005

6. detsembril esines Viljandi Jazziklubis pubis Liverpool ansambel Weekend Guitar Trio.

Jõulukuu kuuenda päeva õhtul astusid Viljandis pubis Liverpool lavale Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ning Mart Soo ehk kollektiivselt tuntud kui Weekend Guitar Trio.

Garrett Kuut vahendab muljeid.

Nii ansambli nimest kui laval asetsenud pillidest võis järeldada, et kuulda saab traditsioonilist kitarrimuusikat. Kuid nii kergelt publik seekord ei pääsenud. Alustuseks hakkasid kõlama helindid, mis polnud kaugeltki need, mida tavainimene kitarri seest ootaks.

Abivahenditena oli pillimeestel kasutada umbes viie noortebändi jagu efektiplokke ning arvuti, mis täitis sama funktsiooni. “Midagi pole eelnevalt salvestatud, kõik mis laval toimub, tuleb otse”, lausus Robert Jürjendal.

Kontserdi esimest poolt iseloomustasid rohked hirmuakordid – imelikud ebakõlad, mis pikemal ning tähelepanelikumal jälgimisel kuulaja ebamugavalt tundma panid. Tavatu atmosfäär tekitas pingeid mõningate külastajate vahel, kes ei suutnud otsustada, kas kontserdi tuleb hiirvaikuses kuulata või tohib selle taustal ka rahulikult juttu vesta.

Kolmanda loona esitati Mart Soo kirjutatud pala “Jaanuar”, mille käigus kasutati erinevaid kitarrimängutehnikaid, sealhulgas tappingut, mis kujutab endast keelte löömist kahe käe sõrmedega. Kuigi valdavalt ujuv helipilt asendus aeg-ajalt rütmikamate kujunditega, tuli pärast poolt tundi kuulamist isu tavalise kolmest-neljast akordist koosneva loo järele.

Tõnis Leemets, olles avastanud, et rahvale meeldivad valdavalt tempokamad lood, kasutas juhust ning juhatas sisse kergelt idamaiste mõjutustega loo „Semud“. Kuna esimese poole lõpp oli rütmikam ning lugude vorm oli tavakuulajale selgem, jäi pinnale siiski positiivne emotsioon.

Pärast lühikest pausi mängiti lugu „Kuula, kuula“ ning seejärel ainuke valsilugu nende repertuaaris. „Repertuaar sõltub paljuski esinemispaigast. Kui mäng toimub kirikus, siis loomulikult teeme rahulikumat muusikat. Pubiesinemised on tavaliselt käredamad“, sõnas Robert Jürjendal.

Olles kuulnud varasemaid veidrusi efektiplokkidega, tundus korraks, et millegagi rohkem ei suudeta üllatada. Kuid siiski – arvuti kõnesimulaatori sissetoomine muusikapaladesse tekitas uue tahu kuulaja jaoks. Mart Soo näitas rahvale, et kitarri saab edukalt mängida ka poognaga. Tõnis Leemets tekitas oma pilliga aga orelilaadseid helisid. Eelviimaseks looks oli humoorikalt seatud lugu, mis aeg-ajalt publiku nägudelt muiged välja võlus. Selle pala sisse oli toodud omapärane heliefekt, mis meenutas toonekurgede parve häälitsusi sügisesel äralennul. Rahva tungival soovil tehti ka lisalugu.

Weekend Guitar Trio näol oli tegemist kontserdiga, mis alguses ärritas oma häiriva kõlapildiga, kuid kontserdi lõppedes võis juba rahulikult nautida erinevaid helindeid, mida trio osavalt tekitas.