Weekend Guitar Trio

24. aprill 2003

Kitarritrio kümneaastase tegutsemise neljas plaat väljendab küpsust, kuid osutab ka teatavale ettevaatlikule seisakule. Loomulik, sest ummisjalu tormates võib sattuda kuhu iganes ja kiirustajat ootab tupik ees niikuinii. WGT on selles mõttes olnud pigem stoiline ja mõtteummikusse nad sattunud pole.

Avalugu, Robert Jürjendali kirjutatud «Sancho Uni» on mõnes mõttes üpris tüüpiline kogu plaadile. Korduvad, korduvad ja korduvad lühikesed ringjasse olekusse suletud rütmifiguurid loovad omapärase rahutu staatika, mille seisund oleks on nagu lennurajal hoogu võtva lennuki oma, mis kohe-kohe on loovutamas kontakti maaga, kuid õhku ka kuidagi ei tõuse – niisugune pikaks venitatud või detailseks jälgimiseks suurendatud ajaviiv. Soovi korral on selles unenäos võimalik aimata etniliste muusikate mõju. See on Jürjendali muusikukäekirja oluline osa ning seda on kirjutatud olulisel hulgal ka WGT muusikasse.
Peaaegu samas voolusängis kulgeb ka Mart Soo vanamuusikapala «Vana tants», mis ongi tegelikult keskaegsete tantsuviiside modifikatsioon. Ikka nende ringjate rütmifiguuride ja mõõduka väärikusega sooritatud sammudega, mis ei pane tantsijat higistama. Pisike lõpukiirendus annab märku innustumisest, aga see lõik on lühike nagu silmapilk.
Kogu plaadile on iseloomulik ja WGT varasemate salvestistega võrreldes veidi eristuv asjaolu, et mitmes loos osaleb külalismuusikuid. «Vana tants» näiteks saab rütmituge Hortus Musicuse mehelt Riho Ridbeckilt, kes mängib löökpille. Harjumuspärane ja unistavas olekus WGT on «Ruudule», peaaegu sentimentaalne ja nostalgiliselt unistav aeglaste-sujuvate iluhelide hõljum, kus meloodia tahab justkui hakata moodustuma. aga sõnu lõpetatud lauseks päriselt ei reastagi. Nimetage seda seisundiks või kuidas tahate, aga need kolm nappi minutit on veenva järjekindlusega täidetud ühe nukravõitu igatsusega. Muusika nõnda kõnelebki – selliste emotsiooniga täidetud viivude kaudu. Samasse lahtrisse paigutub ka «Katedraal».
Mart Soo «Pingviinid Dzhunglis» kannab kuulaja Taimaale või kuhugi sinnakanti. Kristiina Killo vokaliis lisab inimese kohalolu. Jälle need rütmifiguuride korduste kordused, mis pole just ülearu tõsidusega laetud. Nende jumpsakusest kajab välja distantsi ja ka teatavat iroonilist hoiakut, mis kuulub teadliku distantseerimise juurde. Päikeseline helipilt flirdib kohati isegi new-age-sillerdustega, ent Mart Soo fluidne kitarr on siiski teisest ooperist, seal on kõrva jaoks palju huvitavat. Kontsertidel on WGT seda pala varem hoopis tõsimeelsemalt mänginud.
«005 Aafrikas», mis kohe alguses peale on helides identifitseeritav Bondi-paroodiana, suisa pakatab tollest naljatlusest ja seesugusest positsioonist, mida võiks pidada kommenteerivaks või seisukohta võtvaks. Keel-põses-irooniat kätkebki «Aim» hoomatavalt rohkem kui ükski eelmine WGT plaat. Hetketi tundub, et seda on saanud kübe või paar liiga palju, kuid see on mõistagi harjumise asi. Tuleb lihtsalt nentida, et ju on kitarrikolmiku maailmapildis praegu domineeriv niisugune salajane ringkaitsehoiak, mis tekitab vajaduse suhestuda teatavate muusikatega, neid eemalt kommenteerida ja mitte lasta kõrvalseisjatel end nendega liiga palju seostada. Tegelikkuses see ei ole erapooletu positsioon.
Jürjendali «Mesijutt» on olulise ja meeldejäävama osa, mis küll vaid kui peegeldus aktiivsete noodipõimikute vahel sillerdab, saanud eesti rahvamuusikast.
Üllatus, kuid «Aura» on plaadil ainus trio ühiskompositsioon. Nad on kontsertidel seda mänginud juba aastaid ja alati on see muljet avaldanud. Nii ka siin. Indialik meditatiivne seisundlik tundmus ja vastav helikeel loovad raami. Tõnis Leemets ja Mart Soo imiteerivad kitarridel suurepäraselt sealtkandi puhkpille. Elektroonilised abivahendid võimaldavad luua helikooslusi, mis eemalduvad kaugele kitarrimuusikast sellisel moel, mida me teame ja millega oleme harjunud. Paiknedes täpselt plaadi keskel, on «Aura» nagu keskpunkt ka muus mõttes.
Nii «Must Elevant» (kingcrimsonlik multikas), «Dolly» (kloonikantri, külalistrummariks Tanel Ruben), «Robraq» (rägtaimilik bluus koos Aleksander Ivashkevitshi stepptantsu klõbinaga) kui ka «Kui pühakud istuvad» naasevad taas iroonilise-kommenteeriva narratiivsuse juurde ja neid varjutab hägustav paroodiavine. Jürjendali rahulik sisekaemuslik ja veidi isegi ilutsev «Teejooja» kuulub samasse lahtrisse lugudega «Katedraal» ja «Ruudule». Punkti paneb Mart Soo loodud «Kaaluta olek». Pealkiri kehtestab lähenemisviisi, ütleb kui mitte kõik ette, siis suunab sellisel määral, et teisiti mõelda oleks imelik. Uimasevõtu helge ja aeglane kulgemine ruumis, mis pole üldsegi otsatu. Aga hõljumine on alguse ja lõputa. See on modaalne väli, kus meloodiatel, harmooniatel, rütmidel, aja kulgemisel, positsioonil ruumis ja muudel muusika ehituskividel kaob tasahilju tähendus.
«Aim» on huvitav plaat. Võibolla küll mitte nii seikluslik ja leidmistealdis kui WGT vahepealne periood, kuid meinstriimist kõrvale jäävatelt aladelt väärt hetki otsivad muusikasõbrad peaksid siit leidma kuulamiselamusi küll.