WGT ja Draamateatri näitlejate ühisprojekt: kommentaare asjaosalistelt

12. detsember 2013
Külli Haav

Draamateatris esinesid 9. detsembril Jõulujazzi kontserdil Weekend Guitar Trio ja Draamateatri näitlejad-harrastuskitarristid. Et see sümbioos inimestele korda läks, paistis kas või sellest, et kolmanda rõdu tagumiseski reas vabu kohti polnud ja aplaus kaks lisalugu välja võlus. Kolm lavatagust kiirintervjuud asjaga seotud persoonidega tegi Külli Haav.

Eesti ainus flamenkokitarrist Indrek Kruusimaa võlus kitarrist välja temperamentsemaid ja pingelisemaid teemasid.

Miks on sinu jaoks kitarr see üks ja ainus?

Kui oled kunstihingega ja tahad ennast välja elada., siis on ükstapuha, kas satub kätte pintsel või kitarr. Mulle sattus kitarr.

Mis lood on lemmikud?

Alustasin Jimi Hendrixist, siis tegin noore ja tulihingelisena oma lugusid, jutustada ja mängida oma lugusid on hingelähedane. Nüüd, vanemas eas hindan muusika juures puhtust. 

Märt Avandi muusika ja pillimängulembus on teada varasemastki.

Miks kitarr, mitte näiteks mandoliin?

Raplas polnud mandoliiniõpetajat, kuid see-eest oli mitu kitarriõpetajat. Mängimist alustasin pubekana, 15-16-aastasena.

Mis tunne oli lavale minna, kas sama kindel, kui näitlejana?

Oi ei, ikka väga-väga erinev, minu jaoks vähemalt küll, sest see pole mu igapäevane tegevus. Kui kitarr on käes, tunnen end laval palju hõredamalt ja ebakindlamalt.

Kui tihti proove tegite?

Tegelikult isegi mitu kuud, umbes nädalas korra. Tänane kontsert näitas, et oleks tihedamini pidanud, aga väga tore oli endal olla.

Mis inspireerib pillimängu juures?

Kõla, selle võlu, see on põnev. Iga pill ,sealhulgas ka kitarr on selline asi, mida õppides sa koguaeg avastad, avastad ja jäädki avastama. Isegi Paco De Lucia avastab jätkuvalt kitarri. See on väga põnev ja võluv maailm.

Mida arvad koosseisust?

Kõik need kolm meest (Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ja Mart Soo) on muidugi korüfeed, mängivad imeliselt ja on inimestena väga toredad – ega me ju muidu nii kaua koos ei püsiks.

WGT ja näitlejate ühisprojektis oli “süüdi” jatsufänn Guido Kangur.

Mida mõtlesite kui projekti ellu kutsusite? Oli see täpselt see, mida ootasite?

Ikka! Mul oli endal ka hea meel saalis istuda. Päris tükk aega tagasi sai kooslus ellu kutsutud, eks mul olid mingid algsed mõtted, kuid võttis aega, kuni hakkasin ükshaaval näitlejate käest uurima, et mis nad arvavad… Poisid haakusid. Algusest peale teadsin ka, et Weekend Guitar Trio peale peab see projekt toetuma. Robert Fripp tegi oma õpilaste ja mõttekaaslasetega sarnaseid asju ja sealt hakkas minu mõte liikuma.

Kitarr on mu lemmikpill. Tore, et ka publikule kontsert huvi pakkus. See oli koosseisul juba teine ülesastumine, kindlasti saab veel Sõru Jazzil ja Teatri Puhvetiski nende annet näha ja kuulda.