Wolfgang Muthspiel: „Soovin esitada muusikat, milles on õhku“

05. november 2018
Silvia Luik

Pimedal teisipäeva õhtupoolikul pandi seekordsele Sügisjazzile punkt. Kumu auditooriumisse olid kokku tulnud jazzisõbrad, kes ootasid põnevusega kuulata Wolfgang Muthspieli loomingut temanimelise kvinteti esituses. Wolfgang Muthspiel on Austriast pärit kitarrist ja helilooja, kelle loometee sai alguse juba varajases lapsepõlves kasvades muusikalises perekonnas. Esialgu viiuldajana lootustandev artist vahetas oma põhipilli 15-aastaselt kitarri vastu, millega on ta käsikäes käinud juba aastaid. Kontserdipäeval intervjueeris Wolfgang Muthspieli Jazzkaare veebireporter Silvia Luik.

 

Väidetakse, et muusika on korrastatud heli ja helilooming muusikaliselt huvitavate helide kujundamine. Mis on Sinu jaoks muusika? Kui oluline on Sinu jaoks kuulaja rolli arvestamine heliloomingus?

Muusika on minu jaoks keel, mis on kõrgem mõistusest ja ülene igasugusest loogikast. Teda võib võrrelda kõnega, sest musitseerimine on suhtlus grupi liikmete vahel, mis võib olla kõneldud mitme või ainult ühe inimese poolt. See on kõne, mis võib olla täielikult läbi mõeldud nagu auditoorimikõne või ka improviseeritud nagu tavaline suhtlus sõprade vahel. Muusika on keel, mis lubab muusikutel ja kuulajatel siseneda maailma, mis kindlasti eksisteerib, kuid mis pole materiaalne. See ei ole selline maailm, mis meil on siin Maa peal, see on teistsugune maailm. See pole esoteeriline mõte, mida püüan välja öelda, kuid kui viimane noot on vaibunud, siis tihti võib kogeda, et kogu saalis olev publik tuleb tagasi oma istmetele. Ilmselgelt olid nad spirituaalsel rännakul kusagil mujal – füüsiliselt küll kontserdisaalis, kuid vaimselt, alateadvuses seal teises maailmas. Ja kõik olid seal, aga kus nad olid või käisid, seda on keeruline seletada. See pole miski, mida saab kirjeldada lihtsalt… See pole energia, vaid pigem emotsionaalne ja spirituaalne ruum. Vastupidiselt muusikale on vaikus täielik tagasi teadvusele tulek, hetk, mil me teame mõlemad nii muusikud kui ka publik saalis, et oleme tagasi siin, kust me lendu tõusime.

 

Muusikat luues mõtlen pigem, kellele ma selle muusika kirjutan. Tihti inspireerivad mind just need samad muusikud uut loomingut kirjutama, mulle meeldib mõelda sellest muusikust ja konkreetsest instrumendist, mida ta valdab, mis liini ta mängib. Uue muusika kirjutamine on minu jaoks pidev protsess.

 

Sa oled alustanud viiulimängijana ja Sul on tugev klassikalise muusika tagataust. Kas tunned, et see on Sind pigem aidanud või millised on selle positiivsed ja negatiivsed mõjud Sinu muusikalisele keelele jazzmuusikuna?

Minu jaoks on klassikaline muusika osa minu muusikalisest keelest, millel on olnud vaid positiivsed mõjud, sest see on see tagataust, kust ma tulen. See on minu lugu. Keskkonnas, kus ma üles kasvasin, oli klassikaline muusika igapäevaelu osa, see oli muusika, mis mind ümbritses. Aga ma ei ütleks, et see oleks jazzmuusikule vajalik, suurel määral see sõltub muusiku enda maitsest – kui Brahms sind liigutab, siis on kasulik temast rohkem teada. Kui mitte ja muud asjad on veel tähtsamad, siis pole see vajalik, sest on nii palju suurepäraseid jazzmuusikuid, kes pole kokku puutunud klassikalise muusikaga. Aga minu jaoks on olnud see oluline, sest see on osa minu DNAst. Ma olen sellega palju kokku puutunud, alguses viiulit mängides ja hiljem klassikalist kitarri õppides ja alles pärast seda tuli jazzmuusika. Klassikaline muusika on minu muusikalises keeles sees, näiteks mulle tohutult meeldib Bachi looming, mida ma kindlasti oma muusikas ka alateadvuslikult kasutan.

 

Millised on Sinu kuulamiskogemused? Mis muusikat Sa kuulad? Millised on jazzmuusikud, keda kuulaksid heameelega ja kes on Sind mõjutanud?

Kuna ma suurem osa ajast mängin ise muusikat, siis olukorrad, et istun maha ja kuulan mõnda albumit, on väga harvad. Need on olukorrad, mis on erilised ja neid pole palju. Kuid minu plaadikogust võib leida nii klassikalist-, pop- ja jazzmuusikat, see nimekiri sarnaneb väga paljude teiste inimeste eelistustega, mistõttu see pole midagi väga erilist. Mulle meeldivad väga paljud erinevad muusikastiilid – flamenko, pop-, maailmamuusika. Hea meelega kuulan Joni Mitchelli, The Beatles’it, Prince’i, Bachi, Messiaeni, renesanssmuusikat, koorimuusikat ja loomulikult jazzmuusikat. See nimekiri on päris eklektiline.

 

Aga jazzmuusikutest kuulan suure armastusega väga paljusid, kuid ma ei tea, kui suuresti on nad mind mõjutanud. Näiteks Pat Metheny on minu favoriit algusest peale. Keith Jarrett ja Miles Davis kohe kindlasti. Tihti inspireerivad mind muusikud, kellega ma koos olen mänginud, nagu Paul Motian, Brian Blade, kindlasti ka Larry Grenadier, Brad Mehldau. Näiteks Ambrose Akinmusire’iga sain tuttavaks kolm aastat tagasi ja ta mängib sellist muusikat, mida ma ei tea, seega see just mind inspireerib temaga musitseerima.

 

Kui alustasid oma kitarriõpinguid, siis milline oli Su üks lemmikumaid teemasid, mida meeldis Sulle harjutada ja tihti mängida?

Kuna ma alustasin klassikalise kitarriga, siis mulle tohutult meeldis mängida Bachi lautosüite ja seejärel „Goldbergi variatsioone“. Mäletan, et transkribeerisin „Goldbergi variatsioone“ kahele kitarrile, sel ajal polnud selline arranžeering kättesaadav. Ühe sõbraga harjutasime neid palju, andsime kontserte ja salvestasime ka raadio jaoks. See oli väga intensiivne projekt, ma olin siis 18-aastane. Klassikalisele kitarrile pole väga ajaliselt pikka repertuaari. Näiteks lautosüit kestab keskmiselt üheksa minutit, mis on juba pikk teos, aga „Goldbergi variatsioonid“ kestavad umbes viisteist minutit või rohkem. Ja tol hetkel oli mul tohutu suur Glenn Gouldi austus, kes mängis seda teost nii oma karjääri algul kui ka lõpus. Kuulasin mõlemat salvestust ja samal ajal lugesin Austria kirjaniku Thomas Bernhard’i raamatut „The Loser“, milles Glenn Gould ja kaks teist peategelast ilmuvad Salzburgi suvisele muusikakursusele. Ma olin täielikult vallatud Glenn Gouldist ja „Goldbergi variatsioonidest“, mul oli see suur kinnisidee, millega ajasin ka oma sõbra arvatavasti hulluks (naerab).

 

Kuid jazzmuusikaga tutvust tehes oli teemasid väga palju, mis mulle meeldisid. Koos vennaga improviseerisime ja ega tegelikult siis ei olnud suurt aimdust, mis on see jazzmuusika. Aga just improvisatsioon ise oli nii põnev, mida mängisime kõikvõimalike pillide peal, mis olid meil kodus. Ja hiljem avastasime enda jaoks jazzmuusika, sest kuulsime, et improvisatsioonil on selles muusikas suur roll. Minu suureks iidoliks oli tol ajal Pat Metheny, keda ka täna heameelega kuulan. Tema looming oli minu jaoks lausa ikoonl tähendusega ja üldiselt on tema mängustiil ka mind palju mõjutanud. Teine kitarrist, kes mulle väga meeldib ja sai mu suureks mõjutajaks, on Ameerikast pärit muusik Ralph Towner, kes õppis klassikalist kitarri ja kasutab jazzmuusika või improviseeritud muusika esitamisel klassikalise kitarri tehnikat. Ma transkribeerisin tema muusikat, mis on üsna poeetiline ja ilus. Mul on hiljem olnud õnn ka temaga kohtuda ja temaga koos mängida.

 

Elasid ja õppisid pikalt Ameerika Ühendriikides, kuidas meenutad kogu seda seiklust?

Alguses õppisin Bostonis New England Konservatooriumis, kus oli mul imeline ja väga inspireeriv õpetaja. Hiljem õppisin Berklee Muusikakolledžis, kus kohtusin terve muusikute generatsiooniga. Kokkuvõtvalt on kogu kogemus mänginud minu karjääris suurt rolli, esialgu, kui Ameerikasse jõudsin, pidin pidevalt end täiendama, et teistele järgi jõuda, sest ma avastasin jazzimaailma üsna hilja. Tehniliselt olid mu mänguoskused head, aga kogu jazzikultuur ja traditsiooniline sõnavara mul puudus. Kuid visadus viib võidule ja ma kohtusin nii paljude muusikutega, kellega mängin ka täna, näiteks Larry Grenadier, kes minuga koos õhtul lavale astub. Temaga kohtusin Gary Burtoni bändis 1987. aastal või natuke hiljem.

 

Pärast Berkleed kolisin New Yorki ning sealne jazzielu oli väga intensiivne, just positiivses võtmes. New York on täis eriilmelisi ja huvitavaid muusikuid, kes valdavad oma pilli heal tasemel. Seal kuuled pidevalt „paremalt ja vasakult“ head muusikat, mõned muusikud on kuulsad, aga teised pole. Mõnikord astud sisse baari, nurgas mängib bänd kõrgel tasemel oma loomingut, muusikute käsitöö oskus on viimseni lihvitud – see on täiesti tavaline. Esinedes oma grupiga kuuekümnele inimesele on suur saavutus, sest samal ajal, samal õhtul annab kontserti seitsekümmend viis teist väga head artisti mõnes muus lokaalis. Sealne elu on hoopis midagi muud, kui mujal maailmas. Samuti muusikutevaheline koostöö on väga tihe. Kõik on valmis sinuga kohe koos lavale astuma võrdlemisi vähese raha eest, sest nad elavad seal nagunii, aga kui räägime tuurile minekust, siis on hoopis teine jutt. Seega New Yorgis elamine annab ligipääsu suurele muusikute võrgustikule. Kui veel seal elasin, siis kutsusin tihti häid muusikuid endaga lavale mängima, isegi kui nad mind ei tundnud. Või keegi soovitas mind mõnele muule muusikule, kes mind omakorda esinema kutsus.

 

Oma New Yorgi elutoas olen harjutanud järgmiseks keikaks väga kuulsate muusikutega, siinkohal ei hakka ma nimesid nimetama, kuid võid ette kujutada, keda iganes. Ma nimetaks seda luksuseks! Ja muidugi, et seda kõike saavutada, olen ohverdanud ja endast andnud kõik alates sellest hetkest, kui otsustasin saada muusikuks – kogu vaba aeg, kõik raha ja armastus. ja ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu. Minu unistus täitus ja selle eest olen ma väga tänulik oma vanematele, kes on mind alati toetanud. Olen saanud kõik oma ideed realiseerida tänu neile, lähedastele ja sõprade toetusele.

 

Millised Sinu õpetajate õpetussõnad on Sind inspireerinud või eredalt meelde jäänud?

Minu õpetajate nimekiri on väga pikk, kuid oluliseks pean oma esimest viiuliõpetajat, kes minusse muusikaarmastust süstis, mulle ei meeldinud üldse harjutada, kuid ta leidis viise, kuidas üks väike poiss harjutama sundida isegi siis, kui teised sõbrad õues mängisid. Ja see töötas, sest 15-aastaselt olin ma väga heal tasemel, kuid siiski leidsin suurema armastuse kitarri vastu. Viiuliõpingute katkestamisest tuli suur draama, sest mulle ei meeldinud see enam nii väga, pealegi viiuliõpingud olid pigem sümboolse tähendusega ja rohkem vanemate tahe ja nooruses oled ikka mässumeelsem. Ja olen tänulik oma esimesele kitarriõpetajale, kes mulle võimaluse andis kooli saamisel. Mind ei pidanud motiveerima ega animeerima, mul oli endal siht silme ees. Aga näiteks Gary Burtoni sõnad on mul meeles – soolot mängides ära jända pikalt, ütle, mis sul öelda on („If you play a solo, don’t mess around, come to the point. What do you want to say? Say it now!“).

 

Kuidas kirjeldad oma soundi, mis Sind eristab teistest kitarristidest?
Ma ei hakka kirjeldama, mida ma spetsiifiliselt teen, aga ma tean täpselt, milline on minu sound. Kahel erineval kitarril, mida mängin – klassikalisel kui ka elektrilisel – tunnen end kohe ära. See pole nii teadlik tegevus, vaid pigem alateadlik. Kuid minu eesmärk on esitada muusikat, mis oleks läbipaistev, laseks teistel pillidel kõlada läbi minu soundi. Ma ei taha teha muusikat, mis oleks justkui konkreetne blokk, vaid millel on õhku.

 

WOLFGANG MUTHSPIEL QUINTET (Austria-Šveits-USA)
30. oktoober 2018 Kumu auditooriumis

Koosseis:
Wolfgang Muthspiel – kitarr
Matthieu Michel – trompet, flüügelhorn
Colin Vallon – klaver
Larry Grenadier – bass
Jeff Ballard – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.