Zara McFarlane on tõusev täht

20. aprill 2013
Marje Ingel

Jazzkaare avaõhtul Merepaviljoni sisenejaid ootas ees juba varakult kogunenud rahvamurd. Väljamüüdud kontserdi eel küttis ootusi veelgi üles festivali avatuks kuulutanud Anne Erm, kes teatas, et kohe lavale astuv Zara McFarlane on tänavu kutsutud mitmetele tähtsamatele jazzifestivalidele. Ootustes ei tulnud pettuda, kinnitab oma ülevaates Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Kontserdi avataktid lubasid üsna traditsioonilist jazzi, kuid kui lauljatar Zara McFarlane suu avas, et kutsuda vaatama oma õitsvat puud (laulus „Blossom tree“), sai selgeks, et soul-jazziliku vokaali ja traditsioonilisema kõlaga rütmigrupi vahel on leitud hea tasakaal. Seda balanssi suudeti hoida läbi terve kontserdi, ka tantsulisemates lugudes, mille puhul kahetsesin küll hetkeks, et istekohti täis saalis tantsuplatsile ruumi pole jäetud.

Maitseka fraseerimise ja meeldiva hääletämbriga McFarlane on ka võimekas laulukirjutaja, lausa mitu lugu jäid kiirelt meelde ja tekitasid kihku kaasa laulda. Kui ta oma laulude sünnilugusid tutvustas, ulatusid need tõsistest kentsakateni. Paneb ju muigama, kui keegi kaubamajas oma eksi märgates end kähku juurviljade taha peita püüab. Tollest naljakast juhtumist inspireeritud laul ise oli aga kahtlemata hea, kuigi laulu tekst sisaldas enda ja oma endise kavaleri uue pruudi võrdlemist ja omas seega potentsiaalset riski muutuda nõmedaks sõimlemiseks. Õnneks jätkus autoril intelligentsust ja üldistamisvõimet, et oma kahetsused ja südamevalu kunstiväärtusega mõtiskluseks vormida.

Instrumentalistidest jäi enim kõrva tenorsaksofonist Binker Golding, kes vastavalt vajadusele oma pillist mahedaid meloodiaid või intensiivseid katkematuid helidejadasid välja paiskas. Paariks meloodiliseks sooloks sai kontserdi jooksul võimaluse ka kontrabassimängija Max Luthert.

Pianist Peter Edwardsi muusikaliste otsustega polnud ma aga päris rahul. Ta mängis küll nii mõnegi lennuka improvisatsiooni, aga nullis loodud suurepärase mulje sellega, et jäi paari laulu saatepartiis kordama üht ja sama minimalistlikku kujundit. Mõnda aega see sobiski, ent milleks siis elusat pianisti üldse kasutada, kui tema töö saaks ära teha lihtsat muusikakatkendit näiteks arvutist maha mängides? Terve laulu klaverisaade ei tohiks kindlasti olla kujundatud nii vaimuvaeselt. Ehk pärines see kordamisvõte mingile suuremale koosseisule mõeldud seadest, kus klaverile helipildis palju ruumi ei jätkunud – sel juhul oleks nüüd kvintetina esinedes tulnud see vabanenud ruum fantaasiarikkalt ja loominguliselt täita.

Kontserdil kõlasid ka mõned kaverid. Üks kõrghetki oli algselt reggae‘na kirjutatud „Police and thieves“, mis minu meelest kõlas Zara McFarlane’i esituses küll veenvamalt kui originaal. Lisaloona esitati omapärases eri tempode ja saatefaktuuridega vaheldusrikkalt žongleerivas seades jazzistandard „On Green Dolphin Street“. Zara McFarlane näitas end mitmekülgse solistina, kes on suuteline nii õrnadeks serenaadideks, scat-improvisatsioonideks kui jõulisemat vokaali nõudvateks lauludeks. Tõmmu kaunitar veenas Jazzkaare kontserdiga, et temast võib saada tulevane suur nimi jazzis.

Jazzkaare avakontsert: Zara McFarlane 19. aprillil kell 20 Merepaviljonis

Koosseis:
Zara McFarlane – laul
Binker Golding – tenorsaksofon
Peter Edwards – klaver
Max Luthert – kontrabass
Andy Chapman – trummid