Kas labajalg ja polka on jazz? Jah, kui seda esitavad kontrabass ja tšello ning mandoliinil mängitakse heavy metali kontserdi väärilisi elektrikitarri soolosid.
Fotografiska saalis oli veel tunda möödunud kontsertide kajasid, kui uued esinejad astusid lavale ja rivistasid ennast üles korrektselt, pillide suuruse järjekorras. Hakkasid kõlama esimesed kepsakad mandoliininoodid.
Järk-järgult ühinesid temaga teised pillid. Helid ulatusid taevast maani. Pillide rollid vaheldusid pidevalt. Kord mängis meloodiat vioola ning taustaks kõdistati kontrabassil ja tšellol, siis esinesid tšello ja kontrabass koos maheda meloodiaga ja rütmi sõrmitseti mandoliinil. Kuigi pillid olid puidust, siis tulemus oli kaugel puisusest.
Esinejad mängisid seda, mis neile endale tõeliselt meeldis. Nad vaatasid loo ajal üksteisele julgelt silma ja naeratasid. Laval oli kamp muretuid pillimehi, kes valdasid oma pilli paremini kui maailma tipud. Isegi melanhoolsemates lugudes nagu „Hommikumaa vägevad“ või „Soo-roolinnu lend“, säilitati kergus ja maalähedus.
Mängiti lugusid keskajast kuni tänapäevani, Inglismaalt, Taanist, Eestist; jõuti simmanile ja piiskopi pühitsemisele. Pakuti päriselt soe ja sõbralik muusikaelamus.
Foto: Rene Jakobson
Kass-Talsi-Sink-Minn
Teisipäev 28. aprill 20:15, Fotografiska Tallinn
Koosseis: