Kauaoodatud Rootsi jazz-fusion kooslus Dirty Loops on lõpuks Eestis. Algselt pidi nende kontsert toimuma juba 2020. aasta Jazzkaarel, kuid erinevatel põhjustel lükkus see kaks aastat edasi ning toimub nüüd 30. aprillil kell 22.00 Vabal Laval, kus ühtlasi tähistatakse ka Telliskivi Loomelinnaku sünnipäeva. Jazzkaare vabatahtlik Kertu Kärk püüdis bändi kinni vahetult pärast nende Eestisse saabumist ning esitas neile mõned küsimused.
Te olete lõpuks Eestisse jõudnud, ootasime teid kaks aastat!
Jaa, lõpuks ometi. Me esinesime siin küll ka eelmisel aastal, kuid see oli eraüritusel, mis oli ühtlasi ka meie ainuke esinemine eelmisel aastal.
Milliseid tundeid see teis tekitab, et saate taas esineda?
Me oleme jõudnud nüüd vaid kaks kontserti anda, kuid need olid mõlemad hämmastavad. Tunne oli ühtaegu nii tuttavlik kui ka veidi imelik. See oli suurepärane, meile väga meeldis uuesti esineda ja oleme selle võimaluse üle väga õnnelikud.
Mida te vahepeal teinud olete, kui esineda ei saanud?
Me andsime välja väga palju uusi laule, albumid „Turbo“ ja „Phoenix“ ning ka muud materjali. „Phoenixil“ on palju lugusid, mida me pole kunagi kuskil esitanud, seega on meil esimesed kontserdid, kus on palju uut muusikat.
Läheme korra täitsa algusesse tagasi. Te õppisite koos keskkoolis?
Jah, ning Jonah’ ja Henriku ühine ajalugu ulatub veelgi kaugemale. Me õppisime juba 10-aastasena koos koorikoolis. Kooli ajal me küll koos ei jämminud ega musitseerinud.
Te alustasite Dirty Loopsiga 2008. aastal. Millal ja miks tekkis teil mõte koos bändi teha?
Tahtsime teha midagi teistsugust. Meid palgati aeg-ajalt erinevatele üritustele esinema, mistõttu soovisime teha hoopis teistsugust muusikat kui see, mida me tavaliselt olime pidanud mängima. Esimesel korral koos mängides me vist isegi ei loonud ametlikult bändi, vaid jämmisime koos, sest see oli lõbus.
Aga miks selline formaat ja žanr?
See oli tol ajal veidi nagu keelatud. Meile öeldi, et selline formaat on küll armas ja tore, aga sellega ei jõua mitte kusagile. Meie sellest ei hoolinud ja otsustasime seda ikkagi teha ning teha täiega. Me tegime kõike, mida ei oleks pidanud tegema, mängisime liiga palju erinevaid asju üheaegselt.
Kas teil oli ka eeskujusid?
Ei, see polnud kontseptsioon, mille me kelleltki teiselt oleks nö varastanud. Meil polnud tegelikult üldse plaane, lisasime lugudele lihtsalt mõned akordid, rütmid. Jonah tuli mõne väikese seadega, mida me esitama hakkasime. See oli lõbus ja tegime seda edasi, lisades pidevalt uusi asju. Mingisugust kindlat plaani ei olnud.
Lisaks mõnele kaverile esitate te ka omaloomingut?
Jah, näiteks albumil „Turbo“ on kõik lood peale ühe meie omalooming, albumil „Loopified“ on kaks kaverit ja „Phoenix“ ongi vaid omalooming. Meie lugude taga pole ühte kindlat inimest, kõik valmib meievahelise koostöö käigus. Protsess on iga kord erinev. Lugu peab nö minema läbi mitmetest filtritest. Laulusõnad kirjutab meil peamiselt Henrik – ta ise arvab, et ta teeb seda, sest ta on selles kõige vähem halb (naeravad).
Kuidas teie seaded sünnivad?
Tavaliselt algab see üldisest ideest, kuidas lugu teha, näiteks stiilist ja rütmist. Selle pakub näiteks üks või kaks meist ajurünnaku käigus välja. Seejärel loome algelisema visandi, Henrik ütleb selle kohta, et see on nagu skulptuuri voolimine – teeme kõigepealt rohmakad ääred ja siis hakkame detailidele keskenduma. Kõik akordid muutuvad järjest keerukamaks, lisame pidevalt uusi nüansse. Ja siis salvestame. Tihti me muudame ka oma seadeid pärast esitamist ja tavaliselt on see Jonahi süü. Ka sel korral on mõned kohad, mida kavatseme muuta. On hea olla pidevas muutumises, et me ei peaks kogu aeg sama asja tegema. Meie looming peab ka meie jaoks värske olema.
Kuidas te otsustate, milliseid kavereid teha?
Alguses vaatasime edetabeleid ja valisime mõne loo välja, mille puhul meil tekkis ettekujutus, kuidas seda esitada. Me ei kulutanud selle üle juurdlemisele väga palju aega. Seejärel eemaldusime kaveritest pikaks ajaks ning nende juurde naastes oli meie esimene loodud kaver „Thriller“. See oli üksnes seepärast, sest me polnud julgenud varem midagi Michael Jacksoni või Stevie Wonderi jt loomingust esitada, sest nad on nii hämmastavad ja legendaarsed artistid. Aga lõpuks võtsime julguse kokku ja proovisime.
Mille järgi te valisite lood oma tänavuse kontserdi kavasse?
Püüdsime lugudes kokku panna teatud ajajoone ning jätsime halvimad välja. See on esimene kord, kui meil on piisavalt materjali, et me ei pea esitama kõike, mis meil on, ning saame esitada vaid oma lemmikuid.
Milliseid emotsioone soovite, et publik kogeks?
Tunnet, nagu oleksid Ameerika mägedel. Me tahame, et publik kogeks kontserdi vältel erinevaid emotsioone. Andsime eile Helsingis kaks kontserti ja publik tantsis ning laulis kaasa. Meil on ka mõned tantsuliigutused, mida publikule õpetame. Lisaks on meil plaanis ka mõned üllatused, näiteks võivad osad meie lood kõlada hoopis teistmoodi kui albumil.
Loodame, et meie kontserdil on kõigil tore ja lõbus olla. Me oleme siia tulemist juba kaks aastat oodanud ja loodame, et inimesed, kes tulevad meid kuulama, saavad seda nautida ning õhus on mõnus atmosfäär.
Millised lood ja artistid on teie endi lemmikud?
Jonah kuulab peamiselt klassikalist muusikat, sama on ka Aroni ja Henriku puhul. Ja enamuses kuulame vene heliloojaid, nagu Rahmaninov ja Prokofjev, samas ka Bachi ja palju koorimuusikat. Lisaks meeldivad meile Stevie Wonder, Michael Jackson, Pat Metheny, Sting, Toto.
Meie kuulatav muusika oleneb sageli sellest, mida ise esitame, kuid see on väga inspireeriv. Kuulame inspiratsiooniks näiteks teiste lugude akordistruktuure ning meie lood on sageli klassikalisest muusikast innustust saanud. Vahel ka jazzist, aga enamasti üritame mingeid jooni siiski klassikalisest muusikast leida.
Dirty Loops
Laupäev, 30. aprill kell 22.00, Vaba Lava
Koosseis:
Jonah Nilsson – klaver, vokaal
Henrik Linder – bass
Aron Mellergård – trummid
Kristian Kraftling – klahvpillid