Sügisjazzi eelviimasel päeval andis ameerika kitarrist Peter Bernstein muusikatudengeile õpitoa ning õhtu lõppes tema kvarteti kontserdiga Kumu auditooriumis. Õpitoa ja kontserdi vahel palus Marje Ingel tegusal kitarristil oma viimase aja tegemistest rääkida.
Koroonapandeemia on meie kõigi elusid põhjalikult muutnud. Kuidas on see Teie elu puudutanud, kas sellest kujunes omamoodi restart?
Algul oli see muidugi hirmutav, kui polnud aimu, mida tulevik toob. Ma uskusin siiski, et millalgi läheb see kõik mööda ja muusika tuleb meie eludesse tagasi, nii et püüdsin oma paanikat talitseda. Ilma paanikata oli see tegelikult väga nauditav, olin lastega kodus ega pidanud reisima. Minu laste eludes (vanem on 15- ja noorem 9-aastane) oli see esimene kord, kui ma sain kuude kaupa järjest kodus olla. 2020. aasta juunis õnnestus mul plaat salvestada, see tundus keset pandeemiat sürreaalne. Üks nüanss, mida pandeemia puhul nautisin, oli see, et ma ei kuulnud end igal õhtul kontserdil mängimas ega pidanud tagantjärgi mõtlema: „Kuidas mul eile õhtul läks? Mida ma seekord vussi keerasin?”. Sisemine kriitik oli puhkusel ja mina võisin lihtsalt nautida oma pilliga isekeskis olemist.
Andsite täna õpitoa muusikatudengitele. Kuulasin seda kõrvalt ja kerkis küsimus: kuidas selles võimalike valikute ja kättesaadavate teadmiste labürindis orienteeruda? Kuidas selles infotulvas muusikuna iseendaks saada?
See on tõesti suur küsimus. Põhimõtteliselt on sellega samamoodi kui eneseleidmisega inimesena, isiksusena. See, kelleks end muusikuna pead, peegeldab loodetavasti seda, mis on sinu osa siin maailmas, mis on sulle tähtis, mis sulle korda läheb. Mõistagi püütakse areneda ja ennast parandada, aga samas tuleb lähtuda sellest, mis sinu jaoks on loomulik, mis sul hästi välja tuleb, ja sellele toetudes kasvada. Kuhu ja kuidas ma sobitun lisaks muusikale, missuguste inimestega ma tahan koos olla? Mulle meeldis muusika ja muusikud, mind tõmbas see suund.
Kas muusikuks kujunemine oli Teie jaoks sujuv protsess? Või pigem heitlus?
Mul on iga päev omad heitlused! Samas pean end õnneseeneks: mul on olnud suurepärased õpetajad; mind on nö vette visatud olukordadesse, kus sain koos mängida omaealiste heade muusikutega; mul on vedanud, et olen saanud plaate salvestada. Ma ei tea, kui head või laitmatud need salvestused just on, aga vähemalt olen ma kaasa teinud albumeil, mis ilma minu teadmata viivad info minu olemasolust paljude inimesteni. Mul vedas, et olin aktiivne salvestaja plaadimüügi kõrgaja lõpus. Mul polnud võimalik kontrollida või manipuleerida seda, mis sellest kõigest välja tuleb või mis mulje minust jääb, aga mul oli õnn selles osaleda.
Praegu olete Te tiheda graafikuga ringreisil ning esinete iga päev eri riigis. On see Teie esimene kontserttuur pärast pandeemiat?
See pole päris esimene ringreis, pääsesime juba eelmisel suvel luku tagant välja. 2021. aasta juunis Itaaliasse lennata oli küll veider, saalid olid pooltühjad… Mul on ka pandeemia suhtes vedanud, ma pole koroona tõttu ühtegi pereliiget kaotanud. Kui pidin üle minema distantsõpetamisele, leidsin võimaluse Zoomi tunde korraldada samas majas, kus ma elan. Mu naaber oli ära ja lubas oma korterit kasutada, maksin paar kuud tema wifi kasutamise eest. Varem pole ma kunagi olnud videokõne teel õpetamise pooldaja. Alati, kui keegi huvi tundis, ütlesin: „Tule New Yorki, siin on palju huvitavat teha, võid näiteks kontsertidel või teatris käia, vahepeal saame tundides kokku.” Nüüd pidin oma tehnikavõõristusest üle saama ja Zoomis tundide tegemiseks elementaarsed oskused omandama. Kokkuvõttes kõik laabus.
Ilmselt pidime me kõik neil keerulistel aegadel kohanema ja leidma uusi viise toimetulekuks. See meenutab mulle näidet, mille Te õpitoas improviseerimise kohta tõite.
Jaa, improviseerimine pole ainult see, kuidas me akordijärgnevuste peale laadilisi meloodiaid sobitame! Ka elus tuleb sageli loovalt läheneda. Näiteks, kui sa oled oma võtmed snepperluku taha jätnud, siis kuidas koju sisse saada? Kui sa elad I korrusel, siis võib-olla õnnestub aknast sisse ronida, aga kui juhtud elama 65. korrusel, siis pead endalt küsima: kas ma tunnen kedagi, kellel on helikopter? Improvisatsioon on õigupoolest lahenduste leidmine ja püüdlus olemasolevat maksimaalselt ära kasutada. Vahel on kasulikum ennast piirata ja jätta endale vähem vahendeid, see arendab võimet olukordi lahendada.
Mainisite, et ka praegu on Teil jätkuvalt heitlusi. Milles need seisnevad? Kuidas motiveerite end edasi arenema?
Ma soovin igal õhtul oma tegelikust tasemest paremini mängida. Samas on ka seda, mis pole sugugi halb, millega võib rahule jääda. Siiski püüan ennast üllatada ja kui see mul õhtu jooksul korral või paaril õnnestub, on see väga lahe!
Iseendale midagi ennustamatut korraldada tundub olevat keeruline, peaaegu võimatu missioon! Kuidas see enda üllatamine käib?
Ma lihtsalt ei lähe kaasa oma esmase reaktsiooniga ja püüan harjumuspärasest mänguviisist hoiduda. Üritan oodata ideed, mida arendada. Teine oluline punkt on ennast mängu ajal mitte arvustada, mitte muretseda, et see pole piisavalt niisugune või naasugune, sest publik tajub, kui sulle sinu enda musitseerimine ei meeldi ja hakkab end ebamugavalt tundma. Niisiis püüan lihtsalt oma mõttelõnga järgida ja mängida ideid nii, nagu nad tulevad. Püsida voolamises.
Peter Bernstein Quartet
29. oktoober kell 18.00, Kumu auditoorium
Koosseis:
Peter Bernstein – kitarr
Sullivan Fortner – klaver
Doug Weiss – kontrabass
Roberto Gatto – trummid