33. Tallinna Rahvusvahelise Festivali Jazzkaare lõppkontserdiks transformeerus Vaba Lava saal New Orleansi jazziklubiks, mille sametised seinad lasid lookleda suitsusel õhul ja improvistatsioonidel, mis rändasid läbi terve ilma, jäädes samaaegselt sinna samasse publiku keskele. Lavale astus Cyrille Aimée oma bändiga.
Festivali lõppkontserdi avalugu “Petite Fleur” pärineb Cyrille Aimée kõige värskemalt samanimeliselt albumilt (2021), mis anti välja koostöös Adonis Rose and The New Orleans Jazz Orchestraga. See album jutustab loo kahe koha, Prantsusmaa ja New Orleansi ehk Aimée esimese ja praeguse kodu vahel. Albumi nimilugu “Petite Fleur” on originaalis kirjutanud Ameerika päritolu jazzklarnetist Sidney Bechet’, kes hiljem kolis Prantsusmaale. Seega on nimilugu Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide muusikalist lugulaulu jutustanud juba ammu enne Cyrille Aimée sündi, kuid Aimée tõi selle taas ellu uutes värvides.
Sündinud Prantsusmaal Dominikaani Vabariigist pärit ema perre, elades nüüd New Orleansis ja olles ehitanud maja Costa Ricale, saab Aimées kokku mitu ekspressiivset kultuuri. Aimée on kui optiline prisma, millesse jõudes murduvad erineva lainepikkusega valguskiired mitme nurga all. Seega saab valguse jagada spektriteks. Sarnaselt jaotub ka Aimée muusikaline taust spektriteks, mis saades kokku valguseks ehk ühtseks, loovad lauljatari muusikalise tausta ning selle iseloomu. Ta on kui valguskiir eri kultuuride vahel.
Vaba Laval on saalina olnud Jazzkaare ajal mitmeid eri nägusid ja atmosfääre. See võib tunduda kui vabaõhu rokk-kontserti areena ning järgmisel hetkel hoida endas hellalt üht õrna hetke. Just see viimane leidis aset festivali viimasel õhtul. Vaadates ette, taha, vasakule või paremale, igal pool istus uus publiku liige. Kuid saalis oli kott pime ning ainukesed valgusvihud jõudsid lavale, langedes vaikselt muusikutele. Mõne loo järel jäi Aimée lavale omapead ning saali kattis sametine vaikus. Vaid muusik ja tema baritonukulele tegid häält. Kadus suure kontserdi tunne ning õhtusik oli väga isiklik. Lauljatar esitas loo oma majast, mille ta pandeemia ajal ise ehitas. See asub Costa Rica džunglis ning on kui maapealne paradiis.
Kontserdi paradiisis muutus kliima kirkamaks ning tempokamaks, kui Cyrille liikus ukulelest looper’ini. Rupert the looper’iga esitas lauljatar improvisatsioonilise pala, mis märkis tema muusikalist laiahaardelisust ning vabadust. Selles oli nii meloodilist liikuvust kui ka beatbox’i ning sellega teenis ta publikult palava aplausi.
Cyrille Aiméed kuulates, tõmmatakse publik kaasa teise dimensiooni, kus loos on kaunid sõnad ning neid kannavad kultuuridest segunenud vaba õhustikuga jazz ja selle improvisatsioonid. Meid justkui kanti rännakul ühelt instrumendilt teisele, kuulates elavaid soolosid ning lõpuks jõudsime tagasi oma kohtadele saalis, kui kõlas suitsune ja sametine prantsusepärane jazz.
Ei saa mainimata jätta, et ka Cyrille Aiméed on Eesti publik arusaadavatel põhjustel oodanud kaks aastat. See tegi kontserdi õhtu isegi ehk veel erilisemaks. Cyrille tutvustas ühte oma lugu kui üksteisest lahus olemise võlusid. Oma lähedastest eemal olla on keeruline, kuid see võib toimida ka kui üksteise juurde tagasi toomisena. Kaugus võib õrna tulukese lahvatada jälle leekidesse. Ehk on sama ka edasilükkunud kontsertidega. Oodatud sai ning lõpuks, kui see hetk kätte jõudis, oli see veelgi erilisem, kui see oleks olnud paar aastat tagasi.
Cyrille Aimée
Pühapäev, 1. mai kell 20.00, Vaba Lava
Koosseis:
Cyrille Aimée – vokaal, looper
Laurent Coulondre – klaver
Lex Warshawsky – bass
Yonatan Rosen – trummid
Vaata ka kontserdi galeriid