HÄÄLEGA SUUDAB KÕIKE
Üks muusikamaailma imedest, jazzmuusika tuntumaid vokaliste, isikupärane improviseerija, muusikaedendaja ja pedagoog – erakordne täht.

Kultuur kutsub

60-aastane ameeriklane on tänapäeva vokaaljazzi uuendaja, ühe-mehe-hääleorkester, muusikakultuuride ühendaja ning samal ajal ka erakordset kuulajamenu nautiv laulja. Paarkümmend miljonit müüdud heliplaati on tõestus publiku poolehoiust, 10 Grammy-auhinda osutavad asjatundjate kõrgele hinnangule, kriitikute ülivõrdes hõiskeid on kolme aastakümnega kogunenud tohutu virn.

Neljaoktavilise hääleulatusega Bobby McFerrin on oma muusikasse hõlmanud kogu helidemaailma rikkalikku mitmekesisust – lisaks jazzile kõlab seal maailma rahvaste muusika kõlasid ja rütme, lihtsale popmuusikale lisandub klassika keerukus ja kõike ühendab tema särav heasoovlikkus ja naerusuine optimism.
McFerrin on esinenud üksinda suurtes auditooriumides, ta on mänginud koos paljude tuntud muusikutega, ta on dirigeerinud sümfooniaorkestreid ja juhtinud improvisatoorseid vokaalgruppe. Tema muusikaline ampluaa on nii avar kui see saab olla ühel igikestvalt uudishimulikul ja otsijavaimuga muusikalisel seiklejal.

McFerrin kasvas üles peres, kus mõlemad vanemad olid lauljad. Isa Robert oli sealjuures Metropolitan Opera solist. Hiljem laulis isa Sidney Poitier’ filmis “Porgy and Bess”.
Lapsena mängis Bobby esmalt klarnetit ja seejärel hakkas õppima klaverit. Teismelisena unistas ta preestriametist, kuid siis sai muusikaarmastus ülekaalu.
1970ndatel esines ta oma ansambliga pianistina mitmel pool Ameerikas ning mängis ka baarides. Kuni 1977. aastal, juba 27-aastasena, otsustas McFerrin panna oskused proovile lauljana ansamblites. Mõned aastad hiljem õhutas mänedžer Linda Goldstein katsetama laval päris üksinda laulmist – soolokontserte, mis oli sel ajal üpris erakordne.
Viljad ei lasknud end kaua oodata. 1980ndate alguses järgnes Ameerikas üks triumf teisele. Kõik olid üksilauljast vaimustuses. 1983 tegi Bobby McFerrin esimese Euroopa-turnee ilma saatebändita ja ilma ettevalmistatud lauludega kavata – improviseerides ja publikuga suheldes. Turneest kokku pandud heliplaati “The Voice” iseloomustas Vana Mandri kriitikute ühendkiidukoor kui “imehääle” ilmutust.

Ta leiutas uue isikupärase kontserditüübi – üks mees mikrofoniga laval ja publiku seas singi kõndimas, kuulajatega musitseerimise rõõmu jagamas, inimesi show’sse kaasamas. McFerrin käitus esinemistel nagu kõiki naeruga nakatav koomik ning tema hääle akrobaaditrikid ja kaelamurdvad rütmikombinatsioonid ei jätnud kedagi külmaks.
1985 võitis ta esimese Grammy Manhattan Transferiga koos lauldud plaadiga “Another Night in Tunisia”. Aga see oli alles edutee algus. 1988. aastal ilmunud plaadilt “Simple Pleasures” rõõmustas kogu maailma naljaviluks ja mõne hingetõmbega stuudios valminud lauluke “Don’t Worry Be Happy”, mis kerkis suurimates pop-edetabelites esikohale ja tegi laulja nime tuntuks kõige laiemale publikule üldse, ja seda igal pool maailmas.
Kuid paljudele üllatuseks vahetas Bobby McFerrin seejärel käiku ega soovinud jätkata popmuusika lavade vallutamist. Ta lükkas enamiku esinemispakkumisi tagasi ning hakkas hoopis õppima dirigendiametit, võttes õpitunde Leonard Bernsteinilt ja Seiji Ozawalt. Eriti köitis teda Mozarti rõõmuküllane muusika. Oma 40. sünnipäeval juhatas ta kuulsat San Francisco orkestrit. Järgnes tutvus staar-tšellisti Yo-Yo Ma’ga, ühised menukad plaadid ja kontsertreisid.
Lisaks muule asutas McFerrin vokaalorkestri Voicestra, millega nihutas vokaalmuusika piire kaugemale seni teada positsioonidelt. < /br> Nii saigi laulja Bobby McFerrinist žanreid ühendav, maailmatuntud ja lugupeetud Muusik, mis on üldsuses tunnustatud positsioonina õnnestunud saavutada vaid väga vähestel ja erakordsetel inimestel.

Popmuusikas oli ta hitimeistrina kuulus, jazzis ühe absoluutse tipuna tunnustatud, klassikas kõrgelt respekteeritud ja etnoringkondades sillaloojana austatud. < /br> Kui praegu ilmub silmapiirile mõni oma häält meisterlikult valitsev uus laulja, tõttavad kriitikud enamasti kasutama võrdlust “nagu Bobby McFerrin”. Enamasti on tema enda praegused kontserdid muusika ülevust ja inimlähedust pühitsevad sündmused, kus üks eesmärke on lava ja saali vahelise barjääri kaotamine ning inimeste nakatamine elurõõmuga.
Jazzkaarel kordub see kõik taas. Muusika läidab sama rõõmusädeme, millest on Bobby McFerrini kontsertidel osa saanud paljude maailmanurkade inimesed.