TÄNAPÄEVASE JAZZI ÜKS HINNATUMAID SAKSOFONISTE

Pika ja särava karjääriga kuulus ameeriklane on inimlikult emotsionaalse mängustiiliga muusik.
Kultuur kutsub
Ühtmoodi kõrgelt hinnatud nii kaasmuusikute kui kriitikute seas, nii akadeemilistes ringkondades kui jazziklubide andunud publiku hulgas. Nüüdisjazzi ühe parima saksofonisti tiitel ei ole liialdus, kui me räägime 60ndates eluaastates Dave Liebman’ist.

Musikaalse ema initsiatiivil õppis Dave Liebman lapsena klaverimängu, kuid hiljem innustus klarnetist ja seejärel saksofonist, kui oli New Yorgi klubides kuulnud John Coltrane’i mängu. Juba teismelisena hakkas ta jazzbändidega esinema kontserdilavadel ja sai õpetust mitmelt tuntud jazzimehelt, kelle seas oli ka Jazzkaare publikule hästi teada Charles Lloyd.

New Yorgi ülikooli lõpetas Liebman 1960ndate lõpus siiski mitte muusikuna vaid Ameerika ajaloo õpetajana. Kuid ta valis muusika. Või õigemine valis muusika tema. Ta jäi silma kuulsustele. 70ndate alguses lõi ta kaasa John McLaughlini sooloplaadil “My Goal’s Beyond”, seejärel mängis Elvis Jonesi grupis ja siis paar aastat koos Miles Davisega, kes oli just siis saavutanud tuntuse laia kuulajaskonna seas oma jazz-rockiga. Muuseas, ka Liebman oli tollal rockikalduvustega jazzmuusik.
Sellele järgnes iseseisvumine. Alates 1970ndate keskpaigast on Dave Liebmanil muude ettevõtmise kõrval alati olnud oma ansambleid, kus tema on liidrirollis. Ning nendes multikultuursete püüdlustega ansamblites on ühel või teisel moel kajastunud muusikamaailma avarus ja tohutu stilistiline rikkus.
Kriitikud on märkinud, et muusikuna kuulub Dave Liebman kindlalt traditsiooni, mille algatas John Coltrane. Kuigi tal on ka teisi eeskujusid – Miles Davis nende seas – on Liebman omaette nähtus, kelle kohta näiteks Ian Carr oma jazzientsüklopeedias kirjutab, et tegemist on ühe andekaima Coltrane-järgse saksofonistiga, kelle loomingut alati läbistab inimlik emotsionaalsus. “Tema gruppide loomingus on viimase paarikümne aasta kõige vitaalsemat muusikat,” lisab briti kriitik.
Ajakirjas Down Beat iseloomustati ameeriklase muusikat järgmiselt: “Tal on võime oma pilliga puudutada inimese hinge, tal on erakordselt suur emotsionaalne sügavus ja dramaatiline haare. Tema laulev mängustiil on sama defineerimatu nagu inimese hääl.”
Dave Liebmani pühendumist otsingutele ja avatust uutele väljakutsetele iseloomustas tuntud Ameerika jazzikriitik Ben Ratliff ajalehes New York Times: “Sellal, kui teised 60ndate põlvkonna esindajad on loobunud oma ambitsioonidest, jätkab tema katsetamist erinevate stiilidega… ta on võitleja.”

Loetelu tuntud jazzmuusikutest, kellega Dave Liebman on mitme aastakümne vältel koos musitseerinud saab väga pikk. Mõned neist nimedest: Miles Davis, Chick Corea, John McLaughlin, John Scofield, Vince Mendoza, Steve Swallow, Joe Lovano, Mike Brecker, Mike Stern jpt.

Dave Liebman tegeleb aktiivselt ka pedagoogitööga ning mõnes mõttes on ka tema ansamblid ja koostööprojektid sarnanenud pisut üldharivatele õpikursustele, millest on võitnud kõik osalejad.
“Õpetamine on nagu tasumine privileegi eest elada muusiku-elu, mis hoolimata kaootilisusest kätkeb tohutut isikliku rahuldust,” on Dave Liebman kommenteerinud oma tegevuse pedagoogilist poolt.

Muusika, mis kõlab Dave Liebmani kontsertidel võib ulatuda Puccini aariate tõlgendustest kuni pikkade meisterlike vabaimprovisatsioonideni. Nende vahele mahub kõike, mida sisaldab jazz kui avarate tõlgendusvõimalustega muusika.