„Sacred Voices II“

Gregooriuse laulule spetsialiseerunud ansambli Vox Clamantis ja tuneesia lauliku Dhafer Youssefi uus ühisprogramm on järg 2007. aastal kõlanud programmile „Sacred Voices”. Ühendavaks lüliks Dhafer Youssefi ja Vox Clamantise vahel on aga kindlasti sakraalsus, selle tajumine ja edasiandmine oma muusikas.

2005. aasta Jazzkaarel ise esinedes põikas Dhafer Youssef ühel õhtul Niguliste kirikusse, kus kuulis ansambli Vox Clamantis imelist laulu. Sellest juhuslikust kohtumisest alguse saanud muusikute koostöö väljendab lihtsalt kaunistest helidest midagi enamat. Nii gregooriuse koraal kui tuneesia muusika on mõlemad suunatud suuliste traditsioonide edasikandmisele muusikas. Kavas põimuvad dialoogiks gregooriuse laul, eesti helilooming ja Dhafer Youssefi loodu, mis vahelduvad, toetavad ja võimendavad teineteist.

“Pühad hääled” sarnanevad oma sügavuselt kirikumuusikale, kuid vastupidiselt lihtsatele koraalidele on selles muusikas eriline harmoonia ja vastandumiste keerukus. Youssef laulab ja üllatab oma erakordse häälega – mõnikord võluva baritoniga, mõnikord ekstaatilise tenori ning harvemini läbilõikava falsetiga. Vabade improvisatsiooniliste meloodiate taustaks kõlavad vahel vaid üksikud kooriakordid. Küll aga saab ka Vox Clamantis võimaluse näidata jazzharmoonite puhangute ning hõrkude glissandodega, et nad pole puristlikest ideedest liialt koormatud. Seekordses kavas on ühendatud gregooriuse laul, varajane polüfoonia ning Dhafer Youssefi originaallooming.

Tuneesia udi-virtuoos ja laulja Dhafer Youssef (1967) tegutseb juba 90. algusest Euroopas, kus on teinud koostööd paljude tunnustatud muusikutega ja oma nime all välja andnud kuus värvikat albumit. Toetudes islamitraditsioonile ja sufide muusikale, lisab Youssef omalt poolt digitaalse heli ja ristab araabiapärast mitmete muude muusikatega. Ta on öelnud, et tema jaoks on kõige olulisem näha muusikut lauljana, mitte oma instrumendi mängijana, et instrumendist peab saama samuti hääl: “Inimhääl on kõige puhtam ja siiram, sellega on lihtne inimesi puudutada. Austan väga muusikuid, kes on jõudnud tasemele, kus nad suudavad panna oma instrumendi inimhäälena helisema. Inimhääl võib panna inimesed nutma, naerma, teha kurvaks või rõõmsaks, panna vihkama või armastama. See on sirgeim tee teise inimese hinge. See tuleb otse su kehast ja hingest ning väljendab sinu rõõmu ja kurbust, kõiki tundeid”

Ansambel Vox Clamantis, mis tegutseb üheteistkümnendat hooaega, on end tuntuks laulnud nii Eesti kui ka Euroopa lavadel. Kuigi ansambel toetub gregooriuse laulule ning varajasele mitmehäälsusele, kõlab pea kõikides ansambli programmides ka kaasaegne muusika selle erinevates väljendusvormides, vana ja uus on tihti kõrvuti või koos. Spetsiaalselt Vox Clamantisele on kirjutanud teoseid paljud eesti heliloojad – Helena Tulve, Tõnis Kaumann, Toivo Tulev, Erkki-Sven Tüür jt. Nende viimased tegemised on väga palju olnud seotud Arvo Pärdiga – viimase aasta jooksul on lauldud tema muusikat (ka esiettekandel) Türgist kuni USA-ni. Sügisel 2010 salvestati Helena Tulve autoriplaati koos Arianna Savalli ja Marco Ambrosiniga. Väga suur koostöö on olnud koos tipppianistide Brigitte Engerer’i ning Jean Claude Pennetié’ga ning imeline dialoog tekkis koos Värska naiste leelokooriga, kus gregooriuse laul kõlas koos seto leeloga.

Kontsert toimub koostöös IV Maailma Muusika Foorumiga, mis keskendub muusika sotsiaalsele rollile, muusika tähtsusele arenguprogrammides, haridusele, tööstusele, infotehnoloogiale ja muule, mis praegu luubi all.