fbpx

MUUSIKA, MIS SÕBRUSTAB KÕIGIGA

Aafrika imemees on üks tänase jazzmuusika parimaid bassiste, kuid tema helid hõlmavad kõigi ilmakaarte muusikat.

Jazzkaare külastajatel oli 2002. aastal esmakordselt võimalus osa saada sellest, kui Kamerunis sündinud bassimees suure saalitäie publikut “ümber oma sõrme keeras” ja jäägitult kaasa elama pani. See oli erakordselt sõbralik ning sooja tundega kontsert. Haruldane kogemus kõigile, kes saalis viibisid. Richard Bona seekordne naasmine on juba teine tema ilmumine siinse publiku ette – oodatud kohtumine suurepärase muusikuga ja tema poeetilise musitseerimisega, mis on ühtaegu nii näiliselt lihtne kui võrratult virtuoosne.

Richard Bona kerkis Lääne kuulajate teadvusse 1999. aasta albumiga “Scene From My Life”. Sel hetkel algas otsekui võidujooks – kes jazzikuulsustest saab Bona oma plaadile või saatebändi mängima. Chick Corea, Pat Metheny, George Benson, Bobby McFerrin ja teised liitsid oma talendi Aafrika imemehe omaga. Tema bassimäng oli võrratu, lüüriline laulustiil ja douala-keelsed leelutused mõjusid imeliselt.
Bassisti-laulja enda plaadid, mis järgnesid, näitasid teda multikultuurse ja paljustiilse muusikuna, kellele jazzmuusika piirid jäävad kitsaks ning keda ei rahulda päriselt ka “maailmamuusika” sildike. Ta haaras tükikesi kõigest ja voolis muusikat oma positiivse meelelaadiga. Richard Bona plaatidest jääb kuulajale ümberlükkamatu mulje, et temale on kogu maailma muusika üks suur tervik.
2009. aastal ilmus uusim album “Ten Shades f Blue”, kus Bona on püüdnud olla senisest veel universaalsem ja multikultuursem ning seal on siduvaks niidiks India, Aafrika, Ameerika ja jazzi vahel blues-muusika.

“Vaid mõned noodid, kuid igaühel neist on vägi, mis sind puudutab,” selgitas Richard Bona oma vaatenurka. “Nad on olemas igasuguses populaarmuusikas kõikjal maailmas ja nad kajavad vastu inimeste südameis. Ning nende nootide mängimiseks ja ühte sidumiseks on mitmesuguseid erilisi mooduseid.”

Ta sündis 1967. aastal väikeses Kameruni külas Mintas. Lapsena mängis kitarri, kuid suurim muusikaline vapustus tabas teda hetkel, kui juba noorukina kuulis ühes linna jazziklubis Jaco Pastoriuse plaati. Sellest hetkest alates oli basskitarr Bona lahutamatu kaaslane.
22-aastasena läks ta muusikuna õnneotsinguile Euroopasse. Alguses Saksamaale, siis Pariisi, kus mängis koos selliste tuntud muusikutega nagu Didier Lockwood, Marc Ducret, Manu Dibango ja Salif Keita.
1995 siirdus aafriklane Michael Breckeri õhutusel jazzipealinna New Yorki. Üürikese ajaga levis kuuldus temast ning sõprust ja muusika jagamist tulid otsima sellised kuulsused nagu: Michael ja Randy Brecker, Pat Metheny, Larry Coryell, Mike Stern, Steve Gadd, Joe Zawinul ja laulja Harry Belafonte.
Tuntud muusikud, kes olid kuulnud teda mängimas hakkasid rääkima Bonast kui maailma parimast jazzbassistist. Vaimustuses olid ka kriitikud. Alates 1999. aastast ilmusid tema sooloplaadid suurfirmade kaitsva tiiva all, kuid kõige laiem kuulsus, mis viinuks Bona ehk isegi poptabelitesse ja suurde meediasse, jäi tulemata – ilmselt ka sellepärast, et ta jäi kangekaelselt ajama oma rida: laulis põhiliselt oma emakeeles ja ei teinud kaasa muusikaäri promotrikkides.

Suurepärase kontsertesinejana on Richard Bona viimase kümne aasta jooksul tiirutanud oma muusikaga mööda maailma ringi. Nimekiri muusikutest, kellega ta on koos plaate või kontsert-projekte teinud, pikeneb pidevalt.
Ühes hiljutises intervjuus selgitas Bona oma tegevuse killustatust nõnda: “Ausalt, teen nii nagu teen seepärast, et mind tüütab paigapüsimine ühes formaadis. Kohe, kui olen midagi teinud, kannustab mind soov edasi liikuda. Tunnen ennast nagu õpilane, kes teab, mida ta ei tea.”

    “Muusika on sinu ümber igapäevaselt toimuva elu täpne peegeldus. Ning elu on kui üks kool, kus pead iga mööduva hetkega õppima midagi uut. Muusikaga on sama, ta toimib samal põhimõttel.”
    Richard Bona
    Richard Bona kontserti Eestis toetab USA SaatkondUSA saatkond