Põhjamaise jazzikõla üks peamisi arhitekte, maailmakuulsus ja saksofonilegend juba oma eluajal – norralane Jan Garbarek on praeguse globaalse jazzmuusika üks suurmehi. India löökpillivõluri Trilok Gurtu panus elavdab oluliselt Garbareki grupi kontserte.

Jan Garbarek on Jazzkaarel ja Jõulujazzil varem musitseerinud juba kolmel korral. Aga tema muusika püsib endiselt lakkamatus uuenemises ja nii on neljanda kohtumise eel taas õhus ootsuärevust ja uudishimu. Lisaks muidugi see, et lüürikuna tuntud ja poeetilise visiooniga saksofonist on üks omapärane virtuoos – paljud muusikud on üritanud teda jäljendada, kuid aasta-aastalt järjest suurema lihtsuse poole liikunud Garbareki saksofoni tunneb matkijate massist kohe ära. Tema fraseeringutes, mikrodetailides ja õhuvärelustes on midagi nii isikupärast ja kordumatut, et see eristub.

Norralase looduslähedane, pikkade nootidega ja sageli rahvaviisidel põhinev muusika ei ole keerukas, vaid püüdleb lihtsa ilu poole. Lihtsusega originaalne olemine on suur kunst. Ja veel suurem kunst on sellisena miljonite andunud kuulajate südamesse jõudmine.

Jan Garbareki (1947) isa oli poolakas ja ema talust pärit norralanna. Ta kasvas üle Oslos.

Muusikaga sidus teda jäägitult 14-aastaselt saadud elamus, mille ta sai raadiost John Coltrane’i saksofonimängu kuulates. Noormeest valdas kinnisidee, et temast peab samuti saama saksofonist.

Olulise osa muusikalisest küpsuskoolitusest sai ta 1960ndate lõpus George Russelli grupis mängides. Russell armastas noorte muusikute ees palju teoretiseerida ning üks, mille üle ta tihti arutles, oli vaikus muusikas.

Järgnes kohtumine produtsent Manfred Eicheriga ja plaat “African Pepperbird” (1970). Eicher avastas endas kiindumuse põhjamaistesse valgusmängudesse ja enamik olulisi ECM-i plaate valmis pärast seda Oslos.

Jan Garbarekist sai praegu maailmas laialt tuntud ECM-i kõla üks alussambaid. Kõik tema plaadid, mida tänaseks on kolmekümne ringis, on ilmunud selle plaadimärgi all. Mõned tema albumid, nagu koos The Hilliard Ensemble’iga tehtud “Officium” (1999), on ületanud ka miljoniläbimüügi piiri.

Neile, kes väidavad, et Jan Garbareki praegune muusika ei olegi päriselt jazz, on ta ühes intervjuus vastanud järgmiselt: “Seda, mida ma mängin täna – mis see ka poleks – mängin niisugusena põhjusel, et kunagi õppisin jazzmuusika keelt. Ilma selle vundamendita oleks mu muusika teistsugune.”

Pärast 2007. aasta sügistuuri Euroopas lahkusid Jan Grabareki grupist erinevatel põhjustel kauaaegsed liikmed bassist Eberhard Weber ja löökpillimängija Marilyn Mazur. Bassil liitus grupiga brasiillane Yuri Daniel ja trummidel Prantsusmaal elav aafriklane Manu Katché, kahasse Trilok Gurtuga, sõltuvalt sellest, kumb millise turnee sai kaasa teha

Katché’ga on Garbarekil muusikalisi kokkupuutepunkte olnud juba paarkümmend aastat, Gurtu aga mängis koos temaga juba 1980ndatel. Kui Marily Mazuril oli laval silmatorkavalt suur kogus mitmesuguseid löökpille, siis Trilok Gurtu arsenal on teistsugune, kuid samuti muljetavaldavalt mitmekesine. Indialase lisandumine on muutnud Jan Garbareki grupi kontserdid aktiivsemaks ning nii mõnigi kriitik on üllatusega nentinud ka vana-hea-saksofonisti elavnemist.

Gurtut 2002. aasta Jazzkaarel ja viimasel Viljandi Folgil näinud publik teab, et ta on ka üksinda, kontserdil pikki sooloetteasteid tehes, suurepärane show-artist ja löökpillivõlur. Neid hetki pakub ta nüüd ka Jan Garbareki grupi kontsertidel.

Trilok Gurtu sündis Indias, kuid on alates 1980ndatest mänginud põhiliselt koos Lääne muusikutega ning ristanud India muusikakultuuri jazziga. Ta on mänginud koos väga paljude kuulsustega mitmest muusikavallast ning lakkamatult on ta otsinud ka uusi väljakutseid koostöödest vähetuntud andekate muusikutega. Teda võib kõhkluseta nimetada üheks maailmas kõige enam tuntud India muusikuks.

Koosseis:
JAN GARBAREK – saksofon
RAINER BRÜNINGHAUS – klaver
YURI DANIEL – bass
TRILOK GURTU – perkussioon

 

Vaata Trilok Gurtu videot SIIT

 

Täname:

NorraSaatklogo