Viimase kümnendi vältel nimekate hulka kerkinud vokalist Lizz Wright on eksimatult pärit musta nahavärviga Ameerika muusikast. Tal on sügavate toonidega mahe hääl, tema laulud on emotsionaalsed ja enamasti mõtlikud. Mitte alati pole kriitikud ühel meelel, millises tähtsusjärjekorras tema puhul reastada jazz, R&B ja gospel.

Lizz Wright on praegu varakolmekümnendates, küpse kogemustepagasiga laulja, kellele ennustatakse suurt tulevikku, kuigi juba praegu on tegemist tunnustatud ja eduka vokalisti ning laululoojaga, kes kuulub tänase jazzmuusika eliiti.
Georgia väikelinnas Hahiras kasvanud Lizz Wrighti isa oli jutlustaja ja kohaliku kiriku muusikaline juht. Sealt tuli lähikokkupuude gospelmuusikaga.
Kooliajal kerkis tema huvideringis suureks huvi jazzi ja musta popmuusika vastu. Viimane oli tüdruku lapsepõlves olnud perekonna religioossuse tõttu talle keelatud. Kuid mitte bändides ei saanud ta esinejakarastuse, vaid koorides lauldes.
Soovides kutseliseks vokalistiks hakata läks Lizz Wright õppima Atlantasse, mis sai aastateks tema uueks koduks.
2000. aastal liitus ta grupiga In The Spirit, mis komeedina kerkis Atlanta parimaks vokaaljazzi ansambliks. Ühtlasi oli see Wrightile nagu hüppelaud – paar aastat hiljem sõlmis temaga plaadilepingu legendaarne jazzifirma Verve.
Debüütalbum “Salt” (2003) sai hea vastuvõtu ja kõrgeid edetabelikohti ning tutvustas Lizz Wrighti laiale kuulajaskonnale kui isikupärast lauljat ja laululoojat. Seejärel ilmnes, et veelgi rohkem kui plaadil, suudab ta oma muusikalise kohalolekuga lummata kontserdipublikut. Los Angeles Times kirjutas Lizz Wrighti etteastest Hollywood Bowlis: “… Lavale astus laulja praktiliselt tundmatuna ja lahkus sealt viieteist minuti pärast staarina!”
Kriitikud otsisid Lizz Wrighti iseloomustades võrdlusmomente niisuguste mõtlike ja madala häälega ballaadiveeretajate juurest nagu Nina Simone ja Abbey Lincoln. Laulmise soojuse poolest võrreldi teda Cassandra Wilsoniga ning nii mõnigi arvustaja osutas hingesugulusele sellise folgihõnguse soul-lauljaga nagu Terry Callier.

Uusimal heliplaadil “Fellows” (2010), mis on tema neljas, naasis Lizz Wright selle muusika juurde, millest tal kõik algas – gospel. Mis tähendab, et ta töötles Eric Claptoni, Jimi Hendrixi ja teiste laule vastavas võtmes – sisendusjõulise aeglusega, emotsionaalse ehedusega, vaimsete ülemtoonidega.

Lizz Wright on laulja, kelle muusika oluline joon on norah-joneslik lihtsus. Kuulaja hoomab, et tal on sinatutvus rock- ja popmuusikaga, kuid sellele lisandub tema lauludes otsekui muuseas veel hulk stiile, milles ta tunneb ennast nagu kodus.
See tõmmu naine lauldes ei kiirusta. Ballaadides on ta kõige rohkem tema ise. Ajalehes New York Times kirjutas Stephen Holden: “Wright segustab jazzi, gospeli ja rhythm and blues’i mõtlikult voolavaks stiiliks, milles laulude jätkuks on palvelaadne meditatsioon.”

 

 

Täname:
 
USA-embassy 120