Acid Jazz’i legend-grupp Londonist, sellisena tuntud kogu maailmas. Enam kui veerandsaja tegutsemisaastaga on nad selle stiili teerajajana ristanud jazz’i, funk’i ja hip-hop’i neile ainuomasel moel.

Grupi veebilehelt saame teada, et Brand New Heavies eelistab ennast pigem nimetada institutsiooniks kui ansambliks. Selles on kindlasti iva tõtt, sest see peegeldab nende hoiakut oma tegevuse suhtes.
Pika tegutsemise vältel on nad tantsuklubides biidiga segustatud jazzi levitades teeninud välja legendistaatuse. Austav nimetus kehtib vähemalt selle trendi raames, mille üks teerajajaid nad on olnud. Grupi plaate on tänaseks maailmalaiuselt müüdud enam kui kolm miljonit eksemplari.

Kui Brand New Heavies 1985. aastal Londoni äärelinnas alustas, oli nende nimi veel Brother International ja nad mängisid instrumentaalmuusikat. Alles esimese plaadilepinguga muutus nimi, mille idee tuli nende suure muusikalise mõjutaja James Browni ühe plaadi ümbriselt.
Kolmik, kes ka praegu hoiab BNH koos, on koolipäevadest saati sõbrad: trummar-klahvpillimängija Jan Kincaid, kitarrist Simon Bartholomew ja bassist-klahvpillimängija Andrew Levy.
Ansambel kuulus 80ndatel kerkinud Briti funk- ja tantsujazz’i lainesse. Kümnendi lõpupoole tantsuklubides toimunud trendimuutusega taandus funk taustale ja seda asendasid laenud jazzmuusikast. Grupi endanimeline debüütalbum ilmus 1990. aastal plaadifirma Acid Jazz leibeli all ning sellest sai üks uue stiili suunanäitajatest.
Brand New Heavies’e singlilood figureerisid 1990ndatel üksteise järel edetabelites, ansambel oli muusikapressi üks lemmikuid ning hulk teisi artiste matkis nende jazzilikku biiti ja rütmipulssi. Just viimane oli tähtis – lauljad aina tuli ja läks: Jay Ella Ruth, N’Dea Davenport, Siedah Garrett, Carleen Anderson jt. Grupile eriomane biit aga jäi.
Viimased kümnekond aastat on Brand New Heavies kontserte andes mööda maailma ringi tuuritanud ja plaate teinud, üritades veel laiemat kõlapinda leida. Nad esinevad festivalidel, kontserdisaalides, tantsuklubides.
Suurem osa BNH muusikat sünnib Jan Kincaid’i sõnul rütmiga jämmides. Kui leitakse hea gruuv, ehitatakse sellele meloodialiin, vormitakse harmoonia ja kirjutatakse laulutekst. Spontaansuse element on oluline, eriti live’s, rütmiga samas pulsis liikuva rahvahulga ees.

 
 

Täname:

BritishCouncil pms