fbpx

Hülgenahksetest saabastest loobub Eivor vaid laval…,( esinedes alati paljajalu)

Islandil tegutses üks tavaline band. Pika tegevusaja jooksul söödi suhteliselt kibedat suppi, renditi prooviruume, oldi võlgu pillide eest … Kord õnnestus bändil Austraaliasse mõned mängud hankida. Nagu sel puhul ikka – ööbiti tuttavate juures, renditi riski peale auto, meisterdati ise kuulutusi jne.

Kontserdil astus neile ligi  “Levi Strauss & Co “ reklaamiesindaja ja teatas, et Levis teeb praegu uut kampaaniat noortele, ning vajab selleks tunnuslaulu. Selle bandi viimistlemata sound ja  vahetu laulmine sobivat täpselt kampaania tunnuslooks. Laulu eest pakuti  bandile müstiline summa  –  5000 dollarit. Kuid lahendust segas üks seik – lauljatar keeldus, öeldes, et ta ei ole huvitatud teksapükste firmale laulma, et tema laulud räägivad millestki muust.  Seepeale tõstis  “Levis “ summa 50 000 dollarini. Aga solist keeldus ikkagi.  Täna ei tunne keegi kasulikku diili sõlmida püüdnud muusikuid,  küll aga  tunneb kogu maailm kummalise stiiliga Islandi lauljatari-kunstnikku Björki. 

Töötades koos Eivoríga meenub mulle üsna sageli kuuldud lugu. Eivor on looduslaps, kes teeb relvituks oma loomulikkusega ja vahetu musitseerimisega. Tema jaoks on showbisness justkui tundmatu suurus. Kui talle tehti ettepanek laulda Viini Ooperiteatris, siis ei reageerinud ta sellele pakkumisele, kui Rejkjawik ootas teda auhinnagalale , kus jagati aasta muusikaauhindu ( Eivor – Islandi aasta parim lauljatar ) kohtan teda ootamatult hoopis lennukis, mis sõidab Fääri saartele – ta  sõitvat  vanaisa-vanaema juurde, kus laupäeva õhtuti ikka koos lauldakse.

Mina sõitsin NYC  – Rejkjawik – Torshavn liinil,  tulin Rochesteri Jazzfestivalilt, kuhu Eivor ei tulnud,  väites, et ta on seal juba esinenud ja vajab ka pisut puhkust sellel suvel.

Mõtlesin veel, kas islandi muusikud lasevad end tõesti kümneid kordi paluda?  Aga järsku on neil tõsi taga ja  just selles peitubki nende fenomen – olla oma juurte juures, olla loomulik, ilma müügimeeste nõuanneteta. Musitseerida siis, kui selle järele tekib vajadus. Järsku on nii, et kui elad normaalse inimesena  lähevadki intonatsioonid puhtaks ja laulud loomulikuks?  Üllatav on võime elada selles väljaarendatud müügimaailmas loomulikuna, loe: “täieliku naiivitarina”,  ja imelik küll – mida rohkem seda teha, seda külgetõmbavama magnetina see kontserdiagentuuridele mõjub.

Seda ürgset, vaevalt 23- aastast Islandi linalakk- tütarlast, kes kannab alati arktilisi hülgenahast saapaid, loobudes neist ainult laval, nõutakse esinema kõikjale  ja oodatakse tema vastust, mis põhineb ainult tema intuitiivsel – jah või ei’l.

Ta ei arvesta kasutegureid ja võimalusi, mis  festivalidel esinemine endaga kaasa võiksid tuua.   Aga Eivor armastab lava öeldes  „mulle meeldib laulda, mulle meeldib lava – pigem tahaksin laval surra,  kui sellest loobuda“.

Olen tuuritanud Eivoriga  Saksamaal, Sveitsis, Austrias, Hawaiil, Islandil.   Viinis, Kopenhaagenis ja Rejkjawikis toob tema nimi saalid täis, kas ka Tallinnas? Atlantic Airways Flightmagasini kaanel märkab tema nägu igaüks, kes selle lennukompaniiga sõidab. Taani Raadio Bigbandi ees sooritab ta oma “vabakava” lihtsalt, selle koosseisuga on ka cd plaat ilmunud, kontserdikalendrist leiab sageli kuupäevi, kus Eivor koos DRBBga esinemas. Eivori häälel puuduks nagu ülemine piir – see läheb kõrgustesse vastavalt muusika vajadustele, intonatsioonipuhtus paneb aga minu jaoks avastama muusikas justkui uusi intervalle, mille kõla pole minu jaoks siiani “avanenud”.

Kummalisel kombel paneb publiku kuulatama ka tema kitarrimäng, piisab, kui ta võtab paar akordi, kui tajud erilist lumma. Seda kinnnitas ka palju näinud-kuulnud Montreaux Jazzfestivali helirezhissöör, kes lõpetas heliproovi ajal helipuldis toimetamise ja jäi lummatult kuulama, hiljem ütles ta, et peale neid helisid unustas ta kogu eelneva päeva ebameeldivad uudised.

Eivoriga koos musitseerida on kerge, midagi pole vaja sõnadega lahti seletada, kõik toimub nagu iseenesest, tuleb ainult jutustada õiget “lugu”. Kui teineteise mõistmine laval läheb raskeks, ei leia Eivor sellel enam mõtet olevat.

Villu Veski mõtisklused ja muljed

Koosseis:
EIVOR   –  vokaal, kitarr, Fääri saared
Mikael Blak – bass Fääri saared
Villu Veski – saksofonid
Tiit Kalluste – akordion
Valerijus Ramoska- trompet, flygelhorn
Taavo Remmel – bass
Raimonds Macats  – klahvpillid, komaatiline suupill


Dokumentaalfilm “Saarte Värvid”

Saarte värvid” linastub kinos Sõprus alates. 27. aprillist, seansid algusega 17:30

Rezhissöör ja stsenarist: Madli Lääne
Operaator: Rein Kotov ESC
Heli: Mart Kessel-Otsa, Matis Rei
Monteerijad: Rein Kotov & Madli Lääne
Produtsent: Pille Rünk
Tootja: Allfilm
Esilinastus: 26.aprill 2012

Dokumentaalses muusikafilmis „Saarte värvid” kohtuvad Muhu saare saksofonist Villu Veski, Fääri saarte laulja Eivør Palsdottir ning kogemustega muusik ja elukunstnik Barak ‘Bird’ Levi Hawaiilt. Eripäraste saarte kolm andekat muusikut, kes ammutavad oma helikeelele inspiratsiooni kodukoha imelisest loodusest ja ürgsetest traditsioonidest. Film otsib nende loomingu juuri ja annab edasi maailma, kus muusika sünnib.

Kolm erinevat saart, nende loodus, valgus, helid, värvid, elanikud; kolm kirjut karakterit ja hingepugev muusika– kuidas visualiseerida muinasjutulist helide maailma?

Igavesi arusaamu ja tundeid nagu armastus, usk, üksindus, loomine ja vabadus lahatakse filmis nii läbi loomingu kui sõnade.

Kontakt:
Allfilm
Saue 11
10612 Tallinn, Estonia
Phone: +372 672 9070

 
Täname:

EestiKontsert logo3