fbpx

Gregoire Maret on üks suurimaid suupillivirtuoose Toots Thielemansi ja Stevie Wonderi kõrval. Aastal 2005 pälvis ta Grammy osalemise eest Pat Methenyga salvestatud albumil „The Way Up”. Seejärel tuuritas ta kaks aastat Marcus Milleriga ning liitus peagi Herbie Hancocki ansambliga. Praegu on ta eelmise kevade Jazzkaare ühe peaesineja Cassandra Wilsoni ansambli muusikajuht, kontserdil ei saanud seda suurepärast suupillimängijat Cassandra kõrval kindlasti märkamata jätta. „Kui ta paneb oma suupilli huultele, tunneme kohe võimsat emotsiooni, mis on meie muusikas ülioluline,“ on Cassandra Wilson tõdenud. Nüüd on Gregoire Maret Eestis tagasi omaenda ansambliga.

Maret, keda tihti on valitud kriitikute edetabelites haruldaste jazzipillide kategoorias võitjate hulka, on lava ja oma pilli võrratut värvipaletti jaganud ka muusikutega nagu Kurt Elling, George Benson, Richard Bona, Mike Stern,  Pat Metheny, Youssou N’Dour, Elton John, Sting, Prince, Raul Midón, Jimmy Scott, Jacky Terrasson, Sean Jones, Terri Lyne Carrington, Lionel Loueke ja Charlie Hunter. Oma loomingulise tee vältel on Maret suutnud suupilli muuta jazzis palju olulisemaks, lisades uusi lähenemisnurki ja ületades julgelt stiilipiire. Herbie Hancock on nimetanud Maret’d üheks kõige loomingulisemaks muusikuks ning Marcus Miller omakorda leiab, et muusik on suutnud oma kire, pühendumuse ja loovusega tuua pilli 21. sajandisse ja ka Metheny arvab, et Maret on tõstnud suupilli jazzis uuele kõrgusele.

Olles küll väga nõutud külalissolist kuulsuste bändides, tegi Maret 2011. aastal otsuse alustada ka oma ansambliga. Aasta hiljem valminud omanimeline debüütalbum pälvis hulga positiivset vastukaja, kiideti nii muusika kaunist lüürililist põhitooni, pilli väljendusvõimaluste avardamist ja  artisti oivalist tehnilist pagasit. 

„Selle plaadi muusikas kajastub nii minu käidud tee kui ka see kuhu olen jõudnud täna,” ütleb Maret. Plaadi muusika on põhiliselt kirjutanud Maret ja tema ansambli pianist Frederico Gonzalez Pena. Külalistena osalevad albumil Cassandra Wilson, Marcus Miller, Raul Midon, Take 6 lauljad Mark Kibble ja Alvin Chea ja legendaarne Toots Thielemans, kellega Maret mängib duot. „Täitus minu suur unistus mängida koos oma iidoliga ja püüdsin ära kasutada selle haruldase võimaluse potensiaali. Thielemans on mind palju mõjutanud, kuid samas oleme nii erinevad,“ on Maret öelnud. 

Maret sündis 40 aastat tagasi Genfis muusikute peres, ta ema on pärit New Yorgi Harlemist, isa Šveitsist. Maret hakkas suupilli mängima alles seitsmeteistkümneselt. Pärast õpinguid Genfi prestiižikas  Conservatoire Supérieur de Musique’is jätkas ta õppimist  New Yorgis New School University’s. Pärast lõpetamist pidanuks temast saama õppejõud kodumaal, kuid koostöö New Yorgi parimate muusikutega muutis ta plaane ja  nii jäigi Maret Ameerikasse. Esimesed, kelle ansamblites Maret üles astus, olid Jacky Terrasson, David Sanborn, Steve Coleman ja Meshell Ndegeocello. Kõik, kellega Maret teed on ristunud, on olnud põnevad loomingulised isiksused, kelle kirest ja pühendumusest muusikale ja oma instrumendile oli mõndagi õppida. Pillifirma Suzuki Harmonica valmistas Gregoire Maret’le spetsiaalse väga paljude võimalustega instrumendi, mille kõla ja pimestavat tehnikat on nüüd rõõm ka Jazzkaarel nautida. 

Maret on omanimelise CD ilmumise järel andnud oma kvartetiga palju kontserte ja momendil on tal käsil uue plaadi ettevalmistamine. Läinud aastal võitis ta JazzTimesi lugejaküsitluses parima  haruldase  instrumendi kategoorias ja pälvis samas kategoorias ka Jazziajakirjanike liidu aasta muusiku tiitli.

 

Koosseis:

Gregoire Maret – suupill

Clarence Penn – trummid

Robert Kubiszyn – bass

John Beasley – klahvpillid

 

Koduleht. http://www.gregoiremaret.com/#/features

 

https://www.youtube.com/watch?v=vmHTql0kMIU