fbpx

Ereda jazzitähe Billie Holiday kunst on oluliselt mõjutanud ja inspireerinud järgmiste põlvkondade jazzilauljaid. Tema firmamärk oli tundeküllane melanhoolne hääl ja eriline fraseerimine. Aprillis möödub 100 aastat lauljatari sünnist. Liisi Koikson, kes on varem täispika kontserdikavaga teinud kummarduse Joni Mitchellile, pühendab nüüd kontserdi erakordse lauljatari Billie Holiday mälestusele. 

Peamiselt eesti muusikute ja heliloojate lugude esitajana tuntud Liisi Koikson on tõlgitsenud ka rahvamuusikast inspireeritud muusikat ja jazzistandardeid. Jazzimaailma on ta rohkemgi süvenenud pärast hiljutisi õpinguid Londonis, kus tal oli võimalus end värskete popmuusika suundadega kurssi viia ja samuti jälgida sealset jazzi skenet. Ta avastas enda jaoks uusi mängijaid nii väikeste pimedate pubinurkade jamm-sessioonidel kui ka suurtel kontserdilavadel. Oma õpetaja kitarrist Femi Temowo kutsel sai Liisi ka unustamatu võimaluse esitada paar lugu Londoni läbi aegade kõige legendaarsemas jazziklubis Ronnie Scott’s, „Late Late“ show raames. „Seistes samal laval, kus enne mind on seisnud pea kõik suuremad jazzistaarid, vaadates ootusärevil publikusse ja pannes sumiseva saali vaikides ennast kuulama, oli eriline hetk minu elus“, ütleb lauljatar. Just sellist üdini ehedat jazzi- õhkkonda tahab Liisi pakkuda ka oma Jazzkaare kontserdil, mis on pühendatud Billie Holiday’le, unustamatule jazzistaarile, keda paljud jazzilauljaid peavad oma iidoliks.

Billie Holiday, kodanikunimega Eleanora Fagan, sündis 7. aprillil 1915 Philadelphias, Pennsylvanias, ta ema oli siis vaid kolmeteistaastane. Jazzmuusikust isa Clarence Holiday, kes mängis Fletcher Hendersoni orkestris, ei jäänud pere juurde kuigi kauaks. Tüdruku keeruline lapsepõlv möödus Baltimore’is. Üheksa-aastaselt saadeti ta probleemsete tüdrukute internaatkooli. Rasketel lapsepõlveaastatel leidis ta lohutust muusikast, kuulates ja kaasa lauldes Bessie Smithi ja Louis Armstrongi plaatidele. 1920. aastate lõpul suundus teismeline Eleanora koos emaga New Yorki ja hakkas Harlemis tööle prostituudina. Kolmekümnendatel laulis ta kohalikes klubides, nimetades end siis juba Billieks filmistaar Billie Dove’i järgi. Holiday talendi avastajaks peetakse John Hammondit, kes kuulis 1933. aastal  18-aastaste neiu esinemist ühes Harlemi jazziklubis. Üks esimesi, kellega koos Holiday sai võimaluse plaadistada, oli noor klarnetist ja hilisem legend Benny Goodman. Holiday järgmine stuudiopartner oli pianist Teddy Wilson. 1935. aastal esines ta koos Duke Ellingtoniga filmis „Symphony in Black.“ Sõprus ja kooselu Count Basie orkestri saksofonisti Lester Youngiga viis Holiday 1937. aastal Basie orkestrisse, kus Lester Young andis talle läbi elu lauljatari saatnud hüüdnime „Lady Day“. Juba järgmine aasta viis ta kokku Artie Shaw orkestriga. Billie oli esimene mustanahaline solist, kes laulis valgete muusikute orkestriga, kuid seegi koostöö jäi lühikeseks. 

Edasi  esines ta soolokavaga New York’s Café Societys, kus kujundas oma lavaimidži, kandes juustes gardeeniat ja lauldes tahakallutud peaga. 1939. aastal salvestas ta plaadifirmadele kaks oma kõige kuulsamat laulu „God Bless the Child“ ja „Strange Fruit“, väga tuntuks said ka „T’ain’t Nobody’s Business If I Do“ ja „My Man“. Paljud ta selle perioodi laulud peegeldasid ta isiklikke romansse ja tormilisi suhteid meestega..

Vaatamata isiklikele probleemidele sai Billie Holiday’st neljakümnendatel aastatel jazzi ja popmuusika staar. 1947. aastal esines ta koos oma iidoli Louis Armstrongiga teenijatüdrukut mängides filmis „New Orleans“. Probleemid narkootikumidega, arreteerimised ja laastav eluviisi mõjus Billie Holiday häälele, kuid ta jätkas siiski kontsertide andmist ja plaadistamist, sedapuhku koos maineka Norman Granzi orkestriga. Suur menu saatis ka nende 1954. aasta Euroopa turneed. 

Koos William Duftyga kirjutatud ja 1956. aastal ilmunud autobiograafias „Lady Sings the Blues“ jagas ta lugejatega oma kirevat eraelu, kust selgub, et paljud ta austajad kasutasid ära naise nime, raha ja kuulsust oma huvides. Raamatu põhjal valmis  1972. aastal samanimeline film, kus Holidayd mängis Diana Ross.

Oma elu eelviimasel 1958. aastal salvestas ta koos Ray Ellise orkestriga heliplaadi „ Lady in Satin“ Columbia firmale. Kuigi lauljatari hääl kõlas siin juba kähedamalt, köitis kuulajaid endiselt suur emotsionaalne intensiivsus. Oma viimase kontserdi andis Holiday 25. mail 1959. aastal. Peagi pärast kontserti viidi ta haiglasse maksa ja südame probleemidega. Ta suri 44-aastaselt 17. juulil. 

21. juulil 1959 tuli New Yorki St. Pauli Rooma Katoliku Kirikusse temaga hüvasti jätma 3000 inimest, kelle seas oli ka palju kuulsaid muusikuid nagu Benny Goodman, Gene Krupa, Tony Scott, Buddy Rogers, John Hammond jt. 12 LP plaati ja arvukad osalused teiste muusikute stuudiotöödes on jätnud Billie Holidayst rikkaliku muusikalise pärandi, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse. 

Koosseis: 

Liisi Koikson – vokaal

Jason Hunter – trompet

Holger Marjamaa – klaver

Heikko Remmel – bass

Reigo Ahven – trummid

 

Video:

http://www.dailymotion.com/video/x66ink_billie-holiday-billie-s-blues-live_music