Kui pole parajasti üht triot, on meil teine. Ja ilmselgelt ka kolmas ja neljas ja nii edasi. Just sellise mitteuudse järelduse saame teha eestimaisest jazzikultuurist. Sest jah, laupäeva õhtul Kumus polnud see trio ühtigi see trio, mis väljakuulutet, vaid hoopis Liisi Koikson koos Andre Maakeri ja Marti Tärniga.
Meile kõigile teada-tuntud Liisi Koikson alustas kahe looga ühest kah tuntud „Väikesest järvest“ – oh, seda esituse lummavat sügavust saame tunda kohe algusest peale. Kaunis kontrabass ja Andre Maakeri soejäiselt hurmav kitarr. Takkajärgi on kohustus tõdeda: sellisel kontserdil, õigemini sündmusel polegi õige midagi kirja panna, kui, siis ainult luule vormis. Nojah, seda viimast ma seekord ei tee, sest „suu oli kuss“.
„Tervitan sind, kas kuuled“, tuuakse meie ette uues kuues, nii vokaal-helistikulises kui instrumentaalse seade mõttes. Väga südantkriipiv. Hurmav.
Liisi ütleb, et „oleme tänane püstol“. Ja jätkab veel ühe oma plaadi nimilooga, mis ikka ja aina ettepoole vaatama julgustab. Tore, et Liisi Koiksonil seda jõudu ka olnud on. Olgu ka öeldud, et Liisi Koikson oma olemise ja olemasolemisega on mulle üks Eesti armsamaid, kui mitte kõige, lauljatare. Seega, see poolteisttundi oli… Ja ei tea ma mitte, miks, aga Police järsku meelde mõlkus! Siia juurde Andre Maakeri kitarri elukäigud, mahedad hõiked, siis tasapisi ja pisitasa saade ja seade. Just selline pillikäsitlus mulle meeldib ja muidugi, ei ole ma siinkohal eriline, sest aplaus ütleb seda kõigi kuulajate kohta. Ja kindlasti Marti Tärni rütmihoidev saade. Väga. Väga hää ja kokkusobiv. Ei muud öeldagi.
Aga saalis ja saaliga toimus üheshingamine – seda õndsust ei saa tihti kohalolnuile osaks. Salongimuusika. Aga mida veel talvest? Huvitav jah, talvel on hang külm, aga kui hanguga midagi teha, siis on soe. See selleks.
„Tähesära“ kui õrnuses järelhüüe Riho Sibulale. Kui, tõepoolest, pööraks vahel taeva poole… pilgu… jah, siis saab me süda ja silm Taeva värvi. Aga nüüd ikkagi ka üks uus lugu ka – „Detsember“, andeksandmise lugu. Lõpuvalss, mis kojusaatmiseks kõlas, kedagi lavale tantsima ei toonud.
Lõpetuseks ja epiloogiks siis niimoodi: kõik need kriipivrõõmsa ja sügavhelge tonaalsusega esitatud lood tõi Liisi kuulajani koos tunnustatud jazzmuusikute Andre Maakeri ja Marti Tärniga! Lummav kitarrirütm, vaikne mõtisklus, mis muusikaliselt läheb üle hoogsaks (jazzi)instrumentaaliks. Aplaus. Ja kui tuleb jälle vokaal, siis on see super. „Vanadest lugudest uued versioonid iseendale väljaelamiseks – sest on ju Jazzkaar!“ Ja muusikud naudivad. Liisi põimis oma lugude vahel lühikesi mõtisklusi, ja see tema lüürika kõneles iga kuulajaga, seda oli saalis selgelt tunda. Müstiliselt toimis ja mõjus ka sinkjasroheline, aurav taustasein. Aga jah, eks üks õhtune ja talvine hällilaul peabki olema selline sealpoolne ja rahulik ja helge. Nii et ei hinga ega liiguta – aga kuuled ja kuulad ja oled küll!
Laupäev, 17. detsemer kell 18.00, Kumu auditoorium
Koosseis:
Liisi Koikson – vokaal
Andre Maaker – kitarrid
Marti Tärn – kontrabass