Esimesel maikuu päeval ehk viimasel Jazzkaare päeval kogunes rahvas hämarasse Vaba Lava saali. Viimastel minutitel sisse lipsanud inimesed võisid näha juba rahvast pungil saali, mis sumisedes ootas bändi saabumist. Pole just igapäevane sündmus, et Eestis on võimalik kuulata sellist jazzilegendi, kes on omakorda suurte jazzilegendidega koos musitseerinud. Kenny on peamiselt tuntud sellest ajast kui ta Miles Davise, Chick Korea, Duke Ellingtoni ja Marcus Milleri koosseisudega esines. Kontsert tõotas juba ette tulla põnev.
Lavale saabusid sooja aplausi saatel klaverimängija Vernell Brown, trummar Ronald Bruner, löökriistamängija Rudy Bird, kontrabassimängija Corcoran Holt ning viimaks Kenny Garrett isiklikult. Ilma pikema jututa algaski esimene lugu. See algas aktiivselt, aga siiski pigem rahuliku meloodiaga, integreerides sinna ka Rudy vokaali. See käivitas korraks publiku ning mida kauem lugu kestis, seda intensiivsemaks ta muutus. Veidi meenutas see mulle Jeremy Shaw näitust KUMUs (2022), milles toimus kasvamine, kuni äkitselt kõik lahtus. Siin olid lahtumise märgiks pikad Mihkel Zilmeri stiilis kontrabassi poognatõmbed ning teiste instrumentide tekitatud tekstuurid. See lõpp kuidagi vaimustas mind eriliselt, kuna kontrast oli eelnevaga võrreldes nii tugev.
Seejärel läks Kenny hoopis süntesaatori taha ning järgnevatest lugudest kõlasid mõned süntesaatori ja saksofoni kombinatsioonide saatel. Trummide ja löökriistade koostööl tekkisid võimsad rütmid ja tekstuurid, mis paiskasid õhku erinevaid toone ning mingist momendist tundus, et pea liikus rütmis, aga ei tea enam millises. Samamoodi bass ja klaver, mis täitsid ruumi, aidates muusikal vormuda üheks suureks helipilveks, mis publiku kohale hõljuma jäi. Mina tundsin selles intensiivsuses ka rahulikkust ja hubasust.
Rääkides ruumist – tuleb nentida, et osavalt oli ära kasutatud helipildi täidetust ja tühjust. Mingitel hetkedel kadus peaaegu kogu instrumentaal taustalt ja jäid alles trummid ning saksofon kahekesi. See mõjus väga ägedalt ja selle võrra oli suurem ka vabanemine kui kogu bänd jälle liitus. Eelviimases loos oli tugevalt tunda selle võimsust, kui kadus kogu bänd tagant ja Kennyl oli pikk soolo, mida ta pidi täiesti üksi kandma. Selleks lõi ta rütmi kaasa ning vahepeal ümises midagi juurde. Temaga ühiselt hingamine võttis hinge kinni. Muidugi tuli see trikk tagasi ka viimases loos, kus bändikaaslase nime hüüdes too inimene tõusis ning minema jalutas. See oli väga kunstiline ja meenutas Haydni „Lahkumissümfooniat“.
Rääkides viimasest loost, juhtus midagi, mida ma pole ammu Eestis näinud. Kogu rahvas pandi kaasa laulma ühte väga kummitama jäävat viisijuppi, mis aina kordus ja kordus. Alguses oldi muidugi tagasihoidlikud, kuid mida lugu edasi, seda valjemaks laul muutus ning kontsert lõppes sellega, et kogu saal seisis püsti, laulis ja mitmed isegi tantsisid. Kenny hüüdis korduvalt „Where my happy people at“ ja see mõjus tõesti rõõmustavalt. Lõpuks jäid lavale ainult trummar ja Kenny, kuid punkti pani kontserdile trummisoolo, mille lõpus Ronald viskas pulgad õhku ning jalutas minema. See oli nii lahe!
Mulle meeldis selle kontserdi puhul enim side, mis muusikutel omavahel oli. Veatult kanti ette kõik lood, kui keerulised tahes. Sealt väljendus see tõeline ühtsus, mida nimi Sounds From The Ancestors paistab kandvat. Tõesti köitev oli kuulda seda maailmaklassi oma kõrvaga. Paistis, et ma polnud ainus, kes nautis. Peale viimast lugu seisis kogu publik plaksutades püsti, kuid lisalugu ei tulnud. Selle asemel andis Kenny hoopis autogramme ja suhtles inimestega, mis erines minu jaoks teistest kontsertidest. Usun, et kontserdilkäijad jäävad seda kirevat elamust veel mõneks ajaks mäletama.
The Kenny Garrett and Sounds From The Ancestors
Pühapäev, 1. mai kell 16.00, Vaba Lava
Koosseis:
Kenny Garrett – alt- ja tenorsaksofon
Ronald Bruner – trummid
Rudy Bird – löökriistad
Corcoran Holt – kontrabass
Vernell Brown – klaver
Vaata kontserdi pildigaleriid.