Raul Söödile võib omistada suure hulga nimetusi: saksofonist, helilooja, dirigent, õppejõud. Nüüd on sinna nimistusse lisandunud ka Aasta Jazzmuusiku tiitel. Söödi juubeliaastal on huvi tema tegemiste vastu olnud suur ning erinevate sündmustega seoses on temaga läbi viidud mitmeid intervjuusid. Seekord uurin mitmekülgse muusiku loomingulise teekonna kohta ja kuulan tema mõtteid elust laiemalt. Inspireeriva vestluse käigus räägime Raul Söödiga nii Dostojevskist, puude istutamisest kui ka keelefilosoofiast.
Pilgu autori sisemaailma heidab Jazzkaare reporter Ave Tölpt.
Sa oled Aasta Jazzmuusik, palju õnne auhinna puhul! Küsin esmalt, mida see auhind Sinu muusikuteekonnal sümboliseerib?
See on eelkõige suur kompliment, mille annavad välja meie oma ringkonna inimesed. Paratamatult käib iga väiksema või suurema tunnustusega kaasas ka vastuse koorem ja selle tajumine hakkab mulle alles kohale jõudma. Püüan olla selle vastutuse, mis tunnustusega kaasas käib, vääriline.
Sul on seni olnud väga huvitav, väga laia ampluaaga teekond. Mis on olnud see, mis on Sind n-ö tagant tõuganud?
Ilmselt looming ise. Üks asi on olla interpreet ja teine asi on võtta loomingust osa – püüda midagi uut siia maailma tuua. Aeg-ajalt on kindlasti mõttekas ka ise oma tegevuste kohta kainelt üle küsida, mis impulss seal taga on. Väga lihtne on langeda enesele valetamisse, luua mingisugune fassaad ja hakata seda teenima. Looming on huvitav fenomen. Me võime loomingu definitsiooni lahates küsida, mida inimene üldse maailmas loob, mida veel ei ole loodud, või mille puhul ei ole rada ette antud. Võib jõuda selleni, et ega ei loodagi mitte midagi uut, vaid korratakse mustreid. Isegi oma keelekasutuse või muude teadmiste puhul saame me osa mingist traditsioonist ja meile eelnenust, mida ma õpime niivõrd hästi või halvasti tundma, kuivõrd me suudame või oleme võimelised vastu võtma. Mingil ajahetkel hakkame suurema vabaduse janus selle struktuuri vastu mässama ja püüame asju omamoodi teha. Eeldusel, et võitluse üks või teine osapool lõplikult hävitatud ei saa, jõuame loodetavasti olemasolu struktuuriga rahujalale ja suudame midagi uut luues ülejäänud maailmaga kooskõlas ja harmoonias toimetada.
Kust tuleb muusikataju või loovus Sinu arvates – on see seotud pere, ande või suure tööga?
Me ei ela siin maailmas täiesti eraldatuna, tuleme siia füüsiliselt läbi teiste inimeste ja kultuuriruumi. Katsu sa olla mõjutamata ühest või teisest! Olgu see siis perekond, ühiskonnakorraldus, sotsiaalne keskkond või laiem kultuuriline kontekst – kõik mõjutab. Isegi niivõrd igapäevased asjad, nagu see, kuidas me riides käime, suhtleme, istume, sööme, joome jne on pika ning kompleksse protsessi tulemus. Baasstruktuurid, mida ma eelpool ka mainisin, on siin vägagi tähtsal kohal ja annavad meie tegemistes pidevalt tooni. Interpreedil on loomuomane ambitsioon olla laitmatult funktsioneeriv „tegija“. Kunstiliigi valdama õppimisega käib aga kaasas inimese soov olla midagi enamat – liikuda kuhugi, kus varem või hiljem tulevad sissetallatud raja lõppedes paratamatult piirid ette. Loovus on Jumala kvaliteet. Inimesel on oma päritolust tulenev tung või kutsumus kanda sarnast kvaliteeti, avada endas see müstiline omadus, pürgides pidevalt ikka kõrgemale.
Kas see peegeldub ka Sinu loomingus? Sa oled loonud palju – koorimuusikat, jazzi, seadeid bigbändidele, samuti õpetad.
Ma koguaeg tunnen, et mul on nii vähe loomingut! Vahel on tunne, nagu polekski midagi teinud! (naerame – A. T.)
Aga on Sinu looming tõukunud sellest kontseptsioonist, kultuuriruumi mõttest ja inimese olemusest?
Jõudes protsessi eneseni, siis on asi tegelikult väga maine ja väga lihtne. Inimesi paneb tööle tähtaeg ja tellimus. Dostojevski „Sortside“ esimese trüki eessõnas, mis ilmus Eestis 1924. aastal, juhib Tammsaare tähelepanu selle suurmeistri loomevaludele. Dostojevski maadles alailma oma tähtaegadega, kaelas valmisprodukti nõudvad kirjastajad ja tagasimakseid nõudvad võlausaldajad. See ongi lõpuks see motivatsioon, mis ei ole sugugi nii meeldiva pakendiga, kui eelnevalt räägitud kõrged ideed ja inimene kui Jumala pale kandja. Lõpptulemus on ju materiaalne. Mingit laadi surve lihtsalt pigistab inimesest selle tulemuse välja, sunnib teda oma potentsiaali avama ja avastama. Teemant sünnib surve all, teisiti selles maailmas need asjad paraku ei käi.
Sa mainisid Dostojevskit, samuti lugesin ühest intervjuust, et Sa istutad puid. Kas vabal ajal mahub ka muusika kuulamine Sinu tegemistesse?
Homme ilmselt lähen ja istutan! Viimasel ajal ma niisama muusikat ei kuula. Kuulan seda, mis on parasjagu aktuaalne ja seotud mingisuguse kompositsiooniprojektiga. Näiteks kirjutades keelpillikvartetile lähen süvendatumalt Haydni või Beethoveni kvartettide juurde – kuulan, analüüsin, võtan partituurid kõrvale. Intellektuaalse teravuse alalhoidmiseks kuulan vahel renessansspolüfooniat, täiusliku orkestratsiooni etaloni toomiseks oma kujutluspilti kuulan aga Tšaikovskit. Muusika seadmine pelgalt taustale ilmutab teatavat lugupidamatust. Bachi h-moll missat me ju koristades taustaks mängima ei pane. Samas, mõnede stiilide funktsioon ongi pelgalt taustal mängimine. See on teatava uimasuse tekitamine, inimese teravat kohalolekut n-ö hägustav. Kuuleme sellist stiili näiteks treeningsaalis, liftis, kaubanduskeskuses jne. Kuid mis sellisel juhul avaneb, kui lülitada välja väline müraallikas, mis tuimestab osa meie meeltest? Kas inimene võib olla oma mõtetega üksi ja vaadata, mis tema sisemuses muidu pidevalt tiirleb või esile kerkib? Alati on võimalus kuulamiseks midagi teadlikult välja valida ja kasutada oma vaba aega õppimiseks. Näiteks olen viimasel ajal kuulanud palju suurepäraseid psühholoogia- ja filosoofiaprofessorite loenguid. Internet on avanud meie jaoks ikka uskumatult rikkalikud võimalused!
Ja see võib ju omakorda muusikaloomesse midagi juurde anda või luua väljundi edasi tegutsemiseks.
Kindlasti on need aspektid seotud, kuid niisugune lähenemine ei pruugi minu puhul olla ilmtingimata sihipärane ja ratsionaalselt tehtud valik. Mind lihtsalt huvitavad need küsimused ja see, kuidas teised inimesed on oma teadmisi omandanud ja teadasaadut sõnastanud. Lõpuks jõuamegi siin välja küsimuse juurde, et kui inimene loomingut siia ilma toob, siis mis sisu seal on ja kust see sisu tuleb.
Miks just saksofon, milles peitub Sinu jaoks selle pilli võlu?
Millalgi keskkooli lõpus tuli see valik. Alguses õppisin laste muusikakoolis klaverit, aga pianismi ma millegipärast armastama ei hakanudki. Saksofonist sai see külgetõmbefaktor, mis sidus mind muusika külge kinni. Veelgi tähtsam on siin aga pilliga seonduv kultuuriline taust. Saksofon on ju jazzmuusika sümbol. Selle kujutise abil seostavad inimesed teatavat stiili, väljendusviisi ja võib-olla isegi kultuuriruumi. Mis tahes kunstiliigiga tegelemise juures on oluline, et inimene on tegevusse ka emotsionaalselt haaratud. Saksofonis oli minu jaoks see teatav esteetika, mis käis just selle, vaba väljendusviisi ja ranget struktuuri ühtseks tervikuks siduva kunstiliigi juurde, ning avas minus soovi just selles vallas midagi reaalselt teostada. Üks asi on poolautomaatne toimetamine, aga hoopis teine kvaliteet rakendub tööle siis, kui inimene teadvustab loomingulises võrgustikus oma kohta ning panustab sihipäraselt enda aega, elujõudu ja armastust.
On Jazzkaare juubeliaasta – 30 aastat on Jazzkaar olnud jazzikultuuri eestvedajaks meie kultuuriruumis. Sa oled väga palju ka mujal elanud ja õppinud, kuidas Sa näed meie jazzielu?
See on tõepoolest valdkond, milles toimuva üle on mul siiralt hea meel. Olen vähemal või rohkemal määral kokku puutunud kõigi nende kolmekümne aastaga. Eesti jazzi viljelejas- ja kuulajaskond on suhteliselt noor ja elujõust pulbitsev. See on tärkava organismi entusiasm, mis meid köidab. See muudab Eesti jazzikeskkonna teiste omalaadsete hulgas maailmas erisuguseks ja väärtuslikuks. Kindlasti on siin oma roll meie ajaloolisel taustal – meie valdkond tervikuna ei ole veel jõudnud kindlalt määratletud raamidesse paika loksuda. Mis puutub professionaalsete jazzmuusikute kogukonda, siis ka see on võrdlemisi noor. Jazzmuusikat on meil viljeletud subkultuurina pikemagi aja jooksul, kuid nüüd on sellel muusikastiilil justkui rohkem elu- ja sõnaõigust. Meil on nimetamisväärne hulk inimesi, kes ajavad sarnast asja: Jazzkaar, Jazziliit, jazziklubi Philly Joe’s. Kõik need tegemised on saanud alguse heast, omamoodi toorest ja tahumatust entusiasmist ning kasvanud iseseisvaks ja elujõuliseks.
Lõid eelmisel aastal „9 hümni Eestile“ seas teose „Ootuses ja lootuses“. Hiljuti oli Sinu enda juubelikontsert New Wind Jazz Orchestraga. Millised on su enda ootused?
Ma püüan oma elu enda jaoks selliselt mõtestada, et ma ei oleks väga kinni kontseptuaalsetes ootustes ja lootustes. Elu toob meie ette kõige ootamatuimaid asju ja olukordi. Loomulikult on edasi liikumiseks ka unistusi vaja – kui igasugune sihtimine kõrvale visata, siis on degeneratsioon kiire tulema. Ma püüan pigem olla oma sihtide seadmises järjest lihtsam, konkreetsem ja seada neid igapäevastes tegevustes. Kõik suured asjad koosnevadki detailidest.
Kas praegu eelistad rohkem komponeerimist või dirigeerimist?
Seoses lähiajal eesseisvate projektidega on minu töölauale tulnud veidi kirjutamist. Dirigeerimise puhul tõden vaid seda, kuivõrd eriline ja töömahukas dimensioon see muusiku võimalustepagasis on. See on täiesti omaette oskuste kogum, dirigeerimise kunsti õpitakse aastakümneid ja ikka avastatakse midagi uut, isegi suurte meistrite puhul. Teen selles osas alles lapsesamme ja nende astumine on seotud rohkem praktiliste vajadustega juhatada enda autorikavasid või bigbändidele kirjutatud arranžeeringuid, kui ambitsiooniga. Kirjutamine on hetkel peamine tegevus ja eks siis näis, kuhu ta mind järgmiseks välja juhatab!
Uued projektid jäävad siinkohal veel saladuskatte alla. Tõden, et olen nende küpsemisega seoses väga ootusärevil (A. T.).