Muusika juuninumbris ilmus ülevaade Jazzkaare juubelifestivalist. Loe, mida arvavad Joosep Sang, Mele Pesti, Maria Mölder, Ester Eggert, Marje Ingel, Kaur Garšnek, Ivo Heinloo ja Anton Andres.
Kaheksa muljet 20. Jazzkaarelt
Artiklid on ilmunud ajakirja Muusika juuninumbris.
Kahekümnes Jazzkaar pakkus vaatamata majanduslikult rasketele oludele häid kontserte suurtes, valdavalt publikust tulvil saalides. Allpool saate lugeda muljeid kaheksalt tähelepanuväärselt kontserdilt. Sama hästi võinuks arvustusi olla aga ka kaheksateist, sest kajastamata jäävad sellised esinejad nagu tantsujalgadele tuld andnud Calle Real, Cro Magnon ja Us3, põnevaid kõlakangaid kudunud Solveig Slettahjell ja Felix Lajko ning publikut magnetina tõmmanud Al Jarreau ja Angie Stone. Samuti rida kodumaiseid esinejaid, kelle tegevus kinnitab, et eesti jazz on tõusuteel. Selliste sekka kuuluvad tänavuse Elioni jazziauhinna pälvinud Siim Aimla, noore jazzitalendi tiitli saanud Sofia Rubina, äsja oma esikplaadi välja andnud Kadri Voorand ja mitmed teised. Jazzi edendamise eest sai autasu Ain Agan.
“Olen fado”
MELE PESTI, ajakirjanik
Vaatasin kaht Jazzkaare äärmuslikult erinevat kontserti, New Yorgi räppareid ansamblist Us3 ja Portugali fado-lauljannat Ana Mourat sarnase pilguga. Et tegelikult pole neil kummalgi ju jatsufestivalile vähimatki asja. Aga kuna meie maailmamuusika skene on liiga kitsalt määratletud, siis olgu jumal tänatud, et Jazzkaare avar vihmavari kõik enda alla haarab.
Kohatundliku muusika transport on peen kunst. Traditsiooniline fado elab Portugalis tänaseni täiel rinnal, aga tal ei ole Vene Kultuurikeskuse või veel vähem Carnegie Halli (mille Ana Moura olevat publikut täis toonud) masside ja välise pidulikkusega vähimatki ühist. Parimat fado’t lauldakse nurgataguses lokaalis ehk tasca’s, kust näiteks igal teisipäeval paarkümmend lauljat läbi astub. Tuleb kitliga koduperenaine, võtmeid kõlistav IT-poiss kontorist, musta looriga draamakuninganna kõrvaltänavalt jne. Iga fadista esitab kolm laulu, sest nii näeb ette fado vana reegel. Õhtu juht juhatab nad sisse-välja ja sisistab publikut vaiksemaks. Publik on lauljast meetri kaugusel ja rõkkab vanade fado’de refrääne kaasa.
Kontsert-fado on umbes nagu vaataks filmi metsikust loodusest. Valitakse kõige läikivama karvaga tiiger ja tuuakse koju kätte, aga päris safarist jääb ikkagi midagi puudu. Neid piiranguid arvestades tuleb tunnistada, et Ana Moura on suurepärane artist. Tema madalas hääles ja olekus on juba kahekümne kaheksa eluaasta juures suur ja tume sügavus, suursugusus ja dramaatika, mis kannab viiesaja aasta taguse Portugali võimsat haaret ja tänase Lissaboni nukrust ja igatsust. Põhjatu (ent siiski veidi magus) traagika on fado põhiemotsioon. “Kui sind ei oleks mu kõrval, siis ei oleks fado’t ega ka fadista’t nagu mina,” laulis Moura ühes kontserdi kaunimas vanas fado’s “Loucura” (“Hullus”).
Ana Moura tunneb kontsert-fado piiranguid ja võtab endale vahendaja-tutvustaja rolli. Ta esitab meile paar näidet ja selgitust ühest vanast kultuurist. Ainus stiilist välja langemine oli Rolling Stonesi “No Expectations”, mille ingliskeelne osa kõlas, nagu laulaks järjekordne hea häälega kaunis popstaar. Enamik lugudest oli viimaselt albumilt “Para além da saudade”, mis on Portugalis olnud viiskümmend nädalat müügitabelite tipus.
Lavakujundus ja bänd olid väga stiilsed. Kolmest pillimehest kaks olid ehtsad fado-muusikud – introvertsed portugali senjoorid klassikalisel ja 12-keelsel portugali kitarril, kes mängisid nii, nagu oleksid kodulokaalis. Just portugali kitarri spetsiifilised kõlaornamendid koos sügava häälega annavad fado põhi-sound’i. Helipildi mitmekesistamiseks oli juurde kutsutud basskitarrist.
Rütmiallikal rahvustoitudest unistades
MARIA MÖLDER, muusikateadlane
Eestlane armastab oma rahvustoite. Kama on lihtsalt väga hea. Trendi loovad superkokad aga arvavad, et traditsioonilisi palukesi tuleb täiendada, et rahvusroogade vastu huvi ei kaoks. Nii segatakse omavahel kokku täiesti eri maailmadest pärinevaid komponente. Eksperimendi korras võib ju maitsta räimerulle kapparitäidisega, kuid pigem tekitab see isu algupärasema roa järele.
Umbkaudu samasugune emotsioon võttis võimust hiidkoosseisu Rütmiallikal kontserdil. Uudishimu oli rahuldatud, kuid praktiliselt võttes projektile pikka eluiga ei ennustaks. Asi on muusikute suhestumises üksteise žanritega. Kui vaid üksikud laval viibijad loovad otsesema sideme enda kõrval seisvate muusikute loodavaga, samal ajal kui teised teevad argist tööd, siis päriselt uut ei teki.
DJ P. Julm on selles helikeskkonnas nagu toiduõli – vältimatu baas, kergesti kohanduv kõige eriilmelisema muusikaga. Stiilide palett saab tänu temale värvikirev, pärimuspuudutusega jazzist reggae sugemetega etnoni. Improviseerimisvõimega hiilgab nii saksofonidel kui ka flöödil kummaliste liitkoosseisude veteran Siim Aimla, kes suudab regilaulu teemast arendada eri stiile siduva, uue kvaliteediga helikanga. Lauluhääled eksponeerivad end igaüks omamoodi, üksteist täiendavast küljest – õrnast jõulise tämbrini, iga laulu jaoks ise karakteriga eeslaulja.
Psühhedeelses kaosemomendis mõjus ka torupillide hädakisa värskendavalt. Imeansambli kokkukutsuja Tanel Ruben mitmekesistas DJ rütmimustrit kahtlemata meisterlikult, ent loomingulise jazztrummarina oleks ta võinud ehk rohkemgi enda eest seista. Kuid nagu tavalistest komponentidest on keeruline valmistada eriliselt head mulgi putru, nii on ka traditsiooniliste jazzikoosseisudega märksa raskem silma paista kui hiiglasliku seltskonnaga, mille osalistel on vastandlikud võimed.
Visuaalid, täpsemalt ekraanilt läbi lipsavad rahvariidevööd, tõstatasid aga kõige teravamalt hinge kriipiva küsimuse. Kas eestlane on kõigesööja, et lubab enda toiduga nõnda mängida? Kuulnud küll kõrgetasemelist kontserti, ei näe ma endal kohustust Rütmiallikal kogetu peale liiga laialt naeratada. Sest regilaulu najal elav pseudorahvuslik lauluke haukab praegusajal suure tüki laualt, kust muidu võiksid süüa hoopis loovamad tegelased.
Jazzkaare Unistuste Bänd pakkus juubeliväärilist meelelahutust
IVO HEINLOO, jazzikriitik
Kui te arvate, et teate, mida kujutab endast tromboonimäng, peate nägema Ray Andersoni ning mõne oma senistest seisukohtadest üle vaatama. Anderson oli kahtlemata Jazzkaarel Eesti ja USA muusikutest kokku pandud projekti suurim täht, keda jazzisaadikuks olemisega kaasnenud kohustused ei takistanud 25. aprilli õhtul suurepärast kontserti andmast. Lisaks stand-up-koomikaga sarnanevale konfereerimisele oli lust vaadata Andersoni tehnilist virtuoossust. Plaadilt kuulates läheb mingisugune osa sellest “andersonlikkusest” paratamatult kaduma.
Kontserdi märksõnad olid huumor, vabadus ja improvisatsioon. Eriti hästi näisid arvukates kahekõnedes kokku klappivat Anderson ja Raivo Tafenau. Tafenau tõi tenorsaksofonil kuuldavale uskumatult kõrgeid noote, hiljem tegi kontrabassil sama Taavo Remmel. Palade valik oli igati demokraatlik, sisaldades nii kohalike muusikute kui ka Ameerika külaliste loomingut. Muusikaline palett hõlmas kõike avangardist magusate ballaadideni.
Kui kontserdi avanud standardis “Afro Blue” isetses kuulajate rõõmuks pikalt trummar Will Calhoun ja Jaak Sooäär andis elektrikitarril loole rokiliku värvingu, siis Sooääre enda “Donald is Back in Town” kõlas koos puhkpillidega hoopis teistmoodi kui ansambli Dynamite Vikings plaadil “Meaning of the Party”, kust lugu algselt pärit. Will Calhouni soolo elektroonilistel löökpillidel oli kui tagasivaade tema erilisele soolokontserdile Vene Kultuurikeskuse väikeses saalis. Kui seal jäi intensiivse biidi jaoks ruumi väheks, siis nüüd jõudis Calhouni kontseptsioon tänu paremale helile kuulajateni. Calhoun on kahtlemata meisterlik trummar, kelle mängus domineerib jõud ja füüsiline vastupidavus.
Kontsert lõpetati millegagi, mida võiks nimetada “korrastatud kaoseks” – väljend, mis kõlbab iseloomustama nii mõndagi Jazzkaare kontserti. Elamus oli ka audiovisuaalne, sest muusikute taustal olid fotograaf Kaupo Kikkase reaalajas valminud fotod kontserdist. See võte ei ole õigupoolest uus, sest samaga on katsetatud näiteks festivalil Tudengijazz.
“Ja ongi juubelifestival õhtusse jõudnud,” jäi üle ohata. Muidugi mitte päriselt, sest kontserte veel jätkus, ent kulminatsioon oli saabunud. Dream Bandi kontserdile eelnes auhindade jagamine parimatele jazzmuusikutele. See on tore tava, mis kujunenud kolme aastaga juba traditsiooniks.
Prantslaste humoorikas etendus
KAUR GARŠNEK, muusikakriitik
24. aprillil andis Andy Emleri Mégaoctet Vene Kultuurikeskuses igati meeleoluka kontserdi. Üllataval kombel jäi pianist ja ansambli liider ise päris tagaplaanile – ju siis on mees rahul “niiditõmbaja” rolliga, mida talle pakub lugude kirjutamine ja väikese orkestri mõõtudega koosseisu juhatamine. Põhiliselt täitis klaver üksikute vaheakordidega harmooniat, toetas bassikäike ning ladus korduvaid mustreid, mis paiguti sarnanesid ameerika minimalismiga (nt Steve Reichi “City Life”). Erinevus seisnes küll selles, et Mégaocteti muusika suuremad struktuuriüksused ei olnud rangelt seotud, vaid vahetusid “kinematograafilisel” moel kaadritena. Muusikaline narratiiv oli visuaalne ja vaheldust pakkuv.
Esiplaanil eksponeerisid end aga enamasti puhkpillid (saksofonid, bassklarnet, trompet), olgu siis soologa või osana bigbändilikust kõlamassist. Viimasel juhul kippusid asjaosalised paiguti ehk üksteist matmagi, see-eest oli aga sellisel juhul kandvaks pinnaks ikkagi üks põhikäik ja gruuv, mis ei lasknud üldmuljel liigselt hajuda. Teistel juhtudel oli joobunud dissonantsuse efekt aga selgelt taotluslik.
Läbivaks jooneks oli ka prantslaste elurõõmus huumor. On artiste, kes väldivad verbaalset kommunikatsiooni publikuga nagu katku, teised ehk peaksid seda tegema, kuid Andy Emler ei kuulu kumbagi tüüpi. Tema särav ja muhe olek ning vaba suhtlusmaneer paistis kanduvat ka koosseisu muusikalisse esitusse. Muusikud ei esinenud kulm kipras ja pilk kaugustes, vaid mängisid rõõmsalt ja ilma igasuguse paatoseta. Muusikaline iroonia väljendus näiteks tsiteerimises – ilma hoiatuseta kõlas äkitselt The Police’i “Message in the Bottle”, teinekord aga Eesti hümn.
Samuti pruugiti mõningaid “ebatõsiseid” instrumente, nagu näiteks prepareeritud klaver ja üks puhkpilli tüüpi laste mänguasi. Viimasest väänas huilgeid välja ansambli trompetist ja vokalist, kes tõi kuuldavale ka ühe äärmiselt meeldejääva vokaalse vabaimprovisatsiooni tablahelide saatel. Tema vokaalsooritused (milles võib leida paralleele Anne-Liis Polliga) meenutasid mõneti Mike Pattonit tolle sooloprojektides või ansamblis Mr Bungle. Kuigi pigem rokkmuusika maailmaga seonduv autsaider-kooslus, oli ka viimases kandev osa puhkpillidel.
Paquito D’Rivera sügav kummardus Dizzy Gillespie´le
ESTER EGGERT, ajakirjanik
Jazzkaare kahekümnenda sünnipäeva-aasta raames saabus tänavusele festivalile mitmeid maailmaklassist tegijaid. Üks neist oli kahtlemata Kuubalt pärit saksofoni- ja klarnetivirtuoos Paquito D’Rivera.
See osa publikust, kes tuli kontserdile otsima Buena Vista Social Clubi stiilis esitust, pidi veidike pettuma. Latino-elemente mahtus lugudesse küllaga, kuid vanameister pühendas suurema osa programmist hoopis oma vanale sõbrale, legendaarsele trompetimängijale Dizzy Gillespie’le. On tõsi, et viimane mängis olulist rolli afrokuuba muusika arengus, kuid veelgi selgemalt seostub Gillespie nimega bebop-stiili tõus. Paquito ansambli kohta võib julgelt kasutada väljendit “individuaalne meisterlikkus”. Seda eriti seoses pianist Robert Rodrigueze ja trummar Mark Walkeriga.
Esimese käekiri oli küll tugevalt läbi imbunud kuuba muusikast, kuid selle kõrval jäi ruumi omanäolisele tõlgendusele, mida võiks kohati nimetada lausa rokilikuks ja võrrelda mõni aasta tagasi Jazzkaarel üles astunud ansambliga The Bad Plus. Mark Walker oli aga trummar nagu rütmimasin ja seda mitte sugugi negatiivses mõttes. Tema soolosid iseloomustas konkreetne biit ning ülimalt hea tehnika.
Vanameistri enda juures paistsid silma selged väsimuse märgid. Soolod olid küll põneva ülesehitusega ja meeldiva vilumusega esitatud, kuid neis puudus sära. Pigem paistis rohkem sädet koos Michael Rodriguezi trompetiga mängitud chorus’tes ja pillide dialoogides.
Kokku võttes saab Paquito D’Rivera ja tema ansambli kontserdi kohta küll vaid positiivseid sõnu öelda. Mitmekesine kava ulatus traditsioonilisest kuuba jazzist, bebop’i ja klassikalise muusika vihjeteni välja. Lisaks on meeldiv märkida, et Eestis leidub hulgaliselt jazziteadlikku publikut, sest juba Dizzy Gillespie standardi “A Night in Tunisia” päris esimestele nootidele vastati suure aplausiga.
Aus töölisbossanoova
ANTON ANDRES, DJ SanAntonio
Ohvitseride maja lavale astub mees kuuekümnendates eluaastates. Tema habetunud näost turritab välja kotkanina, peas on tal soni ning seljas petrogradilikult lihtne töölisriietus. ENSV sümboolika pea kohal rippumas, tõstab ta kitarri rinnale ning tõmbab esimese akordi. Sellisest pildist ei tohi ennast ometi eksitada lasta, sest aasta on siiski 2009, festivaliks Jazzkaar ja artistiks samba kodumaalt pärit João Bosco. Ning vasakpoolsuse järgi võiks asi lõhnata vaid sel määral, et Brasiilias olnud sõjaväelise diktatuuri ajal muutus enamik sealseid laulikuid oma värsiridade vahele peidetud sõnumitega võimudele pinnuks silmas.
Oli kuidas oli, igatahes on vanameister alates seitsmekümnendate aastate algusest välja andnud koguni üle kahekümne plaadi. 2006. aastal ilmunud albumi “Obrigado, Gente!” (“Aitäh, rahvas!”) hitiliku avapalaga “Incompatibilidade de Gênios” (mis siinsele publikule siiski tundmatu) ta Tallinna kontserdi avaski. Kuid et Euroopa kontserdipublikule äratundmisrõõmu pakkuda, tulid ettekandele ka ülemaailmselt tuntud brasiilia “lööklaulud”, nagu kas või “O Ronco da Cuíca”, “Aguas de Março” või “Desafinado”. Tõlgendused olid kõditavalt kõverjoonelised, pigem sellised lõhutud struktuuriga bossanoovad. Äratuntavate teemadenigi ei jõutud kaugeltki mitte esimeste taktide ajal, ning nagu ka teiste, omaloominguliste palade puhul, oli sinna põimitud artikuleerimata häälitsusi mõminatest kriiskamise ja scat’ini.
Kaasmuusikutest olid pauku lubavate püssidena laval perkussionist Armando Marçal ja trummar Kiko Freitas, kuid püssirohi jäi siiski kasutamata, seda ka kontserdi kolmandas osas, kui muusikud vahepeal soleerima jäetud lauluvestjale uuesti seltsiks tulid. Kuid ega ka João ise esiplaanile trüginud. Pigem ajas ta lavalaudadel lihtsalt oma asja ja ei flirtinud kõigest väest publikuga. Kuigi lisalugu oli kontserdi rütmikaim ja kaasahaaravaim, jäi loodetud (või kardetud) sambakarneval ometi tulemata. Ning olgem ausad – nii ongi ausam.
On ikka hea küll, kui Brasiilia koju kätte tuuakse, ja Jazzkaar on viimastel aastatel seda järjekindlalt teinudki. Ning kuigi Bosco kontsert oleks kolmkümmend viis aastat tagasi olnud ehk hoogsam (ning basskitarri sound kindlasti “fankim”), siis toona keegi meist seal olla poleks saanud.
Meditatsioonid taevases ringis
MARJE INGEL, kirjutamishuviline
Marilyn Mazuri ansambel Celestial Circle (eesti keeles “Taevane ring”) tõi kuulajani taevalike helide ringmängu. Kontserdi mõtisklev unenäoline atmosfäär lõi mulje lõdvestus- ja meditatsioonimuusikast, kus ükski instrument, sealhulgas inimhääl, polnud teistest tähtsam. Muusikud, eriti aga laulja Josefine Cronholm, valisid kuuldavale toodavaid nappe noote hoolega, otsekui mediteerides, ning kaalutletud valikud andsid maitseka tulemuse.
Marilyn Mazuril endal näis mediteerimiseks kõige vähem aega jäävat. Tema “Taevane ring” oli tema ümber paigutatud kümned kellukesed, lehmakellad, erineva kõlaga minimõõtu trummitaldrikud, tiibeti gongid ja kõikvõimalikud muud enam või vähem dekoratiivsed kõlisevad asjakesed. Mazuri löökpillivaramusse kuulusid ka marimba, kalimba ja huvitav pudeltrumm ning tavapärane trummikomplekt. Kõige selle keskel keerles Mazur ise kui orav rattas.
Enamik Jazzkaare kontserdil “Taevase ringi” esinemisraadiusse jäänud paladest olid jazzist üsna kaugel, ulatudes rahvalaululikest helletustest n-ö nyyd-muusikale omaste kõladeni. Tänu läbimõeldud kavale ei muutunud stilistiline kirevus siiski häirivaks. Ainsaks ühiselemendiks jazziga olid algul soolod ning muusikute kiituseks peab ütlema, et ka improvisatsioonid sobitusid sujuvalt iga konkreetse pala stiiliraamistikku.
Kontserdi edenedes jazzi osa kasvas ning ebamaiselt õhus hõljunud muusika sai jalad kindlamalt maha. Ka Marilyn Mazur üllatas kuulajaid sellega, et püsis trummikomplekti taga paigal ega kippunudki enam oma löökpilliparadiisi kuljuseid tinistama. Kokku võttes pakkus kontsert võimaluse omapäraseks rännakuks taevastelt radadelt maisematele maastikele või iseenese sisemusse suletud olekust maailmale avanemiseni.
Soul-jazzi süst Saksamaalt
JOOSEP SANG, ajakirja Muusika toimetaja
Saksamaalt Freiburgist pärit ansambel Tok Tok Tok on kümne tegevusaasta jooksul saavutanud üsna märkimisväärse rahvusvahelise tuntuse ja poolehoiu. Kvintett on ridamisi välja andnud albumeid, millest kolm on võitnud ka Saksa Jazziauhinna. Uusim plaat kannab pealkirja “She and He” ning seda grupp sel kevadel nii Tel Avivis, São Paolos kui ka Tallinnas Jazzkaarel esitles.
Tegelikult pole Tok Tok Tok viie võrdse osa summa, vaid klahvpillimängija Jens Gebel, bassist Christian Flohr ja trummar Matteo Scrimali, nii head nagu nad ka pole, on selgelt taustategijad ansambli liidritele, kelleks on võluv nigeeria-saksa segaabielust sündinud lauljatar Tokunbo Akinro ja saksofonist Morten Klein.
Tok Tok Toki stiil on soul-jazz, mis Tokunbo Akinro kord koredale, kord mahedale häälele erakordselt hästi sobib. Sellises muusikas on kõige aluseks toimiv gruuv ning sellegagi on ansamblil kõik kõige paremas korras. Siia sobib ka sensuaalne kõlapilt, mida Tok Tok Toki albumid hästi talletavad, kuid mis jäi kontserdil kohati veidi puiseks. Hädasti oleks tahtnud kuulda taustavokaali, puhkpilli- ja kitarrihelisid või lihtsalt mahlakamat kõla. Võib-olla oli see muusikalise teostuse saksapärane “mõistlikkus”, mis ei lubanud mul ansamblit kuulates naudingute tippu tõusta, sest lauljatar oli kahtlemata oivaline, omaloominguline materjal kenasti kuulatav ning pillimeeste oskused väljaspool kahtlust. Bändi esinemises oleks võinud rohkem sädet olla. Sellest, et lauljatar publikut nakatas, terveks õhtuks ei piisanud.
Öeldule vaatamata oli kontsert meeldiv. Suurima üllatuse pakkus lisaloona esitatud leidlik tõlgendus Paul Simoni laulust “50 Ways to Leave Your Lover”, kus trummar puhkas ning Morten Klein demonstreeris oma üllatavalt tõhusat beatbox-tehnikat.