fbpx

Antvärktika ehk 16-häälne karaoke sulavast külmikust

16. oktoober 2020
Arvi Tapver

Noot on tagurpidi toon. Tegemist pole anagrammiga, aga mõte jääb samaks. Süntesaatorit ja (inim)häält ehk vokaali saab töödelda samuti vähemalt kahtepidi: võib sünteesida laulu (andes sellele soovitava tämbri ehk kõlavärvi) või siis anda süntesaatorilt noot, mille järgi lauljad saavad oma häälega meloodia tekitada. Kui kooripartii taustaks olevat muusikat pole kuulda või on seda vaid valikuliselt, võib seda nimetada tinglikult äraspidiseks karaokeks, sest tähendab see ju jaapani keeles ligikaudses tõlkes „paljast orkestrit“.

 

Oh ei, keegi end Jazzkaare lõpetamise puhul kobarkino saali laval paljaks ei võtnud, sest Antartika on selleks piisavalt külm allikas inspiratsiooniks, aga eelinfo põhjal ja Veronika Portsmuthi kammerkoori mõnda unisooni kuulates jäi mulje, et just nii oli helilooja Raun Juurikas toiminud: sünteesinud teadlasest polaarränduri Timo Palo loodushelid, lisanud sinna ilmselt omalt poolt harmooniaid, lasknud selle kooriliikmete kuulmetesse, mille põhjal need kuusteist oma partii laulsid. Lihtsalt oluliselt paremini, kui see mitmehäälne karaoke, mida võib Tallinki laevadel tavaliselt kuulda. Tõsi, sellesama tulemi annab ka lihtsalt noodipuldist maha laulmine, mida aga koorist näha polnud. Selline sünteesimine kui teguviis on omamoodi käsitöö ehk antvärk. Vastupidiselt muusika tavatootmise tehnoloogiale, kus süntesaator kujutab endast vaid klahve, mis annavad elektroonilisi helisid. Süntesaatori esmane funktsioon on helisid sünteesida. Klahvid on lihtsalt samatähtsad kui jalgrattale pedaalid.

 

Tallinkist veel niipalju, et heliteose taustaks jooksis ekraanil video merereisist mootorpurjekal Antarktikasse, millisest Juurikas ka ise osa võttis. Videopildis näeb jooksvalt üht laevukest, mille purjel ilutseb sama laevakompanii logo. Ilmselt on tegemist Tallinki väikseima alusega ja taxfree poode seal pole. Võib vaid kujutada, milline oli karaoke, mida ekspeditsioonist osavõtjad õhtuti seal laulsid.

 

Audiovisuaalne teos viis kuulaja-vaataja postmodernismist otse pre-apokalüptilisse ilmavaatesse. Juurika ja Portsmuthi akadeemilise koori koostöö uusklassika väärib võrdlust Helena Tulve, Lepo Sumera, Rauno Remmeli või miks mitte Arvo Pärdiga. Kuuldavasti kartis helilooja ise, et teos jazzfestivalile ei pruugi sobida, sest loodushelidel puudub rütm, ent tegemist oli põhjendamatu kartusega. Kui teisena astub lavale mees trompetiga (helilooja, trompetist-vokalist Arve Henriksen Norrast) ning arvestada, et kaasaegne postmodernistlik jazz välistab oma määratluselt igasugused määratlused, kui just muusika ise teisiti end ei määrtle, siis on tegemist jazziga. Pealegi oli laval trummide taga Brian Quinn Šveitsist, kes teost pea läbivalt rütmiliselt markeeris ning lõpupoole suisa mingi trip-hop motiivi mängis.

 

Heliteos „Antarktika 200“ ei koosne pelgalt loodushelidest ja koorimuusikast. Algatuseks saab kuulaja tõepoolest kogeda vaid naturaalseid merekohinaid, aga peagi seguneb sinna kellahelinat ja sünteetilisi harmooniaid, kuni koor alles lavale astub. Kuigi huvitav materjal, on looduslikud helid ilmselt siiski esteetiliselt nauditavamad inimtekkelise harmoonia foonil, mitte vastupidi. Olenemata sellest, kumb neist oli alguses.   

 

Kompositsioonilise valikuna kostub foonis tüüpilisi metalsete plaatide helisid, mida saanuks toota ka trummitaldrikutel otse lavalt, ent võimalik, et nende täpne kõlavärv vajas eeltöötlemist ja oli piisavalt oluline üldpildi huvides, et seda jätta elava esituse hooleks. Mõnede helide tehnoloogia jäigi mõistatuseks, nagu see, kuidas trompetiga pauku teha. Kõlas natuke reverse ehk tagurpidi mängitava helisignaalina.

 

Norralane Henriksen laulis koorile boonuseks mingeid islandi, norra või saami rahvusmotiive. Ei tea, kas Antarktikale vast kõige lähemal asuvate Tulemaa saarte elanike rahvalaulud, sarnased on, (sest Arktika ja Antarktika segiajamine on sama, mis jääkarul ja pingviinil mitte vahet teha), aga kostus see kokkuvõtteks piisavalt orgaaniliselt. Kui heliteos tinglikult etüüdideks jagada, siis nende vahelised üleminekud võinuks pisut sujuvamad olla, kui see just taotluslik polnud. Suurteose tervikuks sidumise ja filigraansuse huvides, sest see on suurteos, mis väärib täiuslikku lahendust. Vaieldamatult. Võimalik, et viga (kui see seda üldse oli) tulenes esmaesitluse tehnilisest lahendusest ja suurteost uuesti kuulates neid defekte enam ei esinegi.

 

Kuulajale, kes võimalikest taotlustest midagi ei tea, kostus ühe motiivi lõppedes ja enne teise algust, suisa kohmetust tekitavas vaikuses sekundiks-paariks kõrva justkui krabinaid, mida tekitab katkine helikaabel või lainelt vajunud raadiovastuvõtja. Satelliitide ajastul peaks signaal isegi Antarkitikas levima. Antarktika sulab. Nagu jääkapp, mis on vooluvõrgust väljas. Mida enam on külmikuid vooluvõrgus, seda kiiremini sulab manner. Kui Saaremaa baltisaks Bellingshausen 200 aastat tagasi mannert esmaavastajana nägi, oli see üleni valge jääväli. Prognooside kohaselt teist kahtesadat ta seda enam pole. Seepärast kutsubki Juurikas kuulajaid audiovisuaalsele reisile avastama seda, mis veel on.

 

Jazzkaar 2020 lõpetamine: “Antarktika 200” Raun Juurikas, Arve Henriksen (Norra), Brian Quinn (Šveits)

15. oktoobril 2020 Coca Cola Plazas Tallinnas

 

Koosseis:

Raun Juurikas – kompositsioon, elektroonika, klahvpillid

Brian Quinn – trummid

Arve Henriksen – trompet, vokaal ja elektroonika

Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia Kammerkoor

Timo Palo – loodushääled

CJ Kask – visuaalid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.