Joosep Sang intervjueeris ameerika imebassisti Michael Manringi, kes annab “Jõulujazzil” 5 kontserti.
Joosep Sang intervjueeris ameerika imebassisti Michael Manringi, kes annab “Jõulujazzil” 5 kontserti.
Mida mäletate oma viimasest Eesti visiidist? Kuidas publik teid vastu võttis?
Ma nautisin oma viimast Eestis käiku väga. Kuna ma reisin palju, küsitakse mult sageli kõige meeldejäävamate paikade kohta, kus ma olen viibinud, ning ma mainin alati Eestit. Ka viimati olin ma Eestis talvel ning minu jaoks on lühikestes päevades, vaikses lumesajus ning maastiku karges ilus midagi inspireerivat. Kuid eriti liigutas mind inimeste intelligentsus ja tundlikkus, lootusetunne pärast pikki aastaid nõukogude mõju all, samuti eesti kultuuri sügavus. Mind liigutas väga ka see, kui tähelepanelikult publik kuulas ja oli valmis vastu võtma seda kummalist muusikat, mille ma Californiast kaasa tõin.
Ma ei teadnud varem eesti muusikast midagi, kuid mul oli õnn mängida koos kohalike muusikutega. Minu jaoks on üks muusika tõeliselt maagilisi tahke see, kuidas ta peegeldab, määratleb ja rõhutab pärimuslikku kultuuri mõjuvamalt, kui keel suudab seda kirjeldada. Veendusin, et see ilus seos realiseerub Eestis täielikult.
Millised muusikud on teid kõige rohkem mõjutanud, nii muusikaliselt kui ka mängutehnikalt?
Kasvasin üles, kuulates nii palju muusikat kui sain ja püüdes kõigest midagi õppida. Selline lähenemine pakkus mulle erinevaid õppetunde – ühelt muusikult võisin õppida peamiselt tooni kasutamist, teiselt sain ideid vormi osas, ja nii edasi. Sageli olid need mõjud nii läbipõimunud, et pole võimalik öelda, kust miski pärit on. Nii ongi raske nimetada, kes mulle kõige rohkem on andnud, kuid arvan, et enim on mind mõjutanud muusikud, kellega ma olen koostööd teinud või kellega ma olen vähemasti isiklikult tuttavaks saanud.
Kas olete esinenud ka taustamuusikuna, ilma võimaluseta ennast esile tõsta? Kas teete seda ka tänapäeval või eelistate ainult oma asjaga tegelda?
Kuigi ma püüan tänapäeval keskenduda soolobassi mängimisele, töötan ma ka teistega ning õpin sellestki palju. Olukorrad on väga erinevad – ühe nädala jooksul võin salvestada progressive metal’i bändiga või autorilaulu laadis muusikat, komponeerida maailmamuusikat ja esitada new age’i või vabaimprovisatsioonilist muusikast. Ma naudin kõike seda, leiaks vaid rohkem aega muusikaga tegelemiseks!
Kas teid häirib, et olete muusikute, eelkõige bassimängijate jaoks “seitsmes maailmaime”, kuid laiem popi- ja jazzipublik teid hästi ei tunne? Kas selline laiem tuntus on teie alal üldse saavutatav?
Ma ei saa öelda, et see ei mõju vahel frustreerivalt, eriti kui ma püüan oma perele paremat elatist pakkuda. Siiski, kui ma olin noor ja õppisin tundma, kuidas muusikatööstus toimib, kujunesid mul oma edu suhtes väga madalad ootused. Nii et kokku võttes olen üsna õnnelik, et olen nõnda palju saavutanud. Ehkki selline elu võib olla raske, on võimalus reisida ja inimestega muusikat jagada hämmastav kingitus ja privileeg.
Kui mitut basskitarri te laval kasutate ja mitmega tulete Eestisse?
Ma reisin tänapäeval peaaegu alati kolme bassiga. Ma olen alati tahtnud kõiki võimalusi ühel pillil teostada, kuid kuna ma seda veel ei suuda, kannan ma kõiki pille endaga kaasas.
Intervjueeris Joosep Sang, artikkel ilmus ajakirja “Muusika” detsembrinumbris.
Kontserdid festivalil “Jõulujazz 2008”:
T 9. detsember 19.00 Tartu Jaani Kirik
K 10.detsember kell 19.00 Võru Kultuurimaja
N 11. detsember 18.00 Elva Huviala- ja Kultuurikeskus “Sinilind”
R 12. detsember 19.00 Viljandi Pärimusmuusika Ait
L 13. detsember 17.00 Kumu Auditoorium (välja müüdud!)