Singapurist pärit lauljatar rihib chill-out jazzi ja popmuusika vahelist ala, millest suurfirmad loodavad uut kasumikarjamaad.
Pärast Diana Kralli miljoniedu ja Norah Jonesi Grammy-kuhja, on poleemika jazzi/mittejazzi ümber lahvatanud uue jõuga. Paljud püüavad tõmmata piiri jazzi ja popi vahele, mõned aga tahavad rajada suisa tõkkevalle ning õhutavad jazzipuriste barrikaadidele.
Claressa Monteiro peaks sellesse poleemikasse sobima kena bensiinisahmakuna, kuna tegemist on selgelt just sellesse turusegmenti suunatud lauljaga. Pealegi on temas, nagu ka Norah Jonesis, tubli annus eksootikat, kuna tegemist on malaislannaga. «Now And Then» on tema debüütplaat, mis põhiliselt jätsib, kuid kaugeltki mitte nii veenvalt, et pidada daami jazzidiivaks. Samas aga on Monteiro popmuusika jaoks selgelt liiga keeruline ja svingiv-nostalgiline. See on ta jazz, ütlevad plaadifirma bossid pikemalt mõtlemata. Nemad peavad müüma plaate, nemad teavad. Arvatavasti ei vaidle vastu ka miljonid kuulajad.
Tegelikult pole Claressa Monteiro mingi uustulnuk. Tema lauljakarjääri alguseks peetakse aastat 1986 ja üpris kärmelt sattus ta firma PolyGram Aasia haru tegelastele silma. Ta esines teles ja kontserdilavadel. Lisaks Singapurile ka Euroopas ning Ameerikas. 1994 võttis ta nelja-aastase pausi, et lihvida laulutehnikat. Kui Monteiro 1998 küpsemana ja uue esinejakvaliteediga naasis, siis murdis ta venna Jeremy juhitud saatebändi abiga laulma peentesse hotellidesse. Igal juhul on ta viimastel aastatel olnud kodumaal kui mitte päris kõige kuumemate, siis vähemalt hinnatuimate lauljate seas. See sama, mida plaati kuulates otsekui kuulda võib siidjalt hiiliva muusika taustal, on kalliskivide tasane kõlin, peente veinide klaasi voolamise mahe sulin, kallite õhtutualettide vaevukuuldav sahin. Selline keskkond on küllap Claressa Monteirole tuttav rohkem kui piisavalt. Just sedasorti meelelahutuse ja meelelahutajaga on tegemist. Claressa reklaamib Singapuris shveitsi luksuskelli Ebel.
Siin on ilusat helikudet, intelligentset hillitsetud laulmist, fusion-tunnetusega svingiimitatsiooni, pisut eksootilise aktsendiga laulmist. Stephen Bishopiga koos lauldud duett «On & On», millest plaadi lõpus on ka Sade’lik lounge-jazz remix, on ühtlasi plaadi tüüpilisim ja esinduslikum lugu. See tähistab pürgi chill-out publiku kõrvade poole, soovi kõlada kallilt disainitud ja DVD-mängijaga elutoas. Üks parimaid niisuguseid lugusid on siin Christopher Crossi «Sailing».
Lauljatar ise mängib mitmes loos löökpille. Laululoojana ei sära. «Love Comes», mille autoriks plaadil Claressa Monteiro ise, on peaaegu et albumi kahvatuim ja vormitum lugu. See-eest avapala «Don’t Let Me Be Lonely Tonight» on see, millest kõneleb kogu plaat – igatsus, üksinduse peletamine, kujutletav turvatunne, paitus, nostalgia, peaaegu-nagu-armastus. Jazzi ajalugu teab seesugust palju. Ella Sarah laulsid seesugust repertuaari omal ajal väga palju. Vahel isegi samamoodi, mitte just eriti ilmekalt ja tundega.
Karta on, et lähikuud toovad niisuguseid lauljaid ja plaate nagu Claressa Monteiro, meieni veidi rohkem kui vaja oleks.