Concha Buika kinnitab intervjuus, et kogu tema elu on inspiratsioon, on loomulik, et kui sa ei saa mingit asja öelda sõnades, siis saab sõnumit edasi anda lauldes.
Üksikud on valmis oma keeruka elupusle kümnete tuhandete võõraste ette laotama. Hispaania lauljatari Concha Buika jaoks on see loomulik. Tema eriline suitsukare sügav hääl lõikab hinge nii halastamatus ahastuses kui ka sametisel sosinal äiutuses. Just nagu oleks viimane võimalus pihtida kõike, mis hingel, kirjutab Madli-Liis Parts 10. aprilli Eesti Päevalehes.
Kuulaja viibib Buika elu lugudes isegi siis, kui ei mõista sõnagi hispaania keelt. Ja rõõmustab koos temaga, kui ta relvituks tegevalt naerab, olles lapselikus siiruses peaaegu et haavatav. Buika on uue flamenko kuninganna, Hispaania noorema põlvkonna vokaalmuusika sensatsioon, iseloomustavad kriitikud üle maailma. “Kuuled Buikat korra laulmas, ei unusta teda enam kunagi,” tunnistavad tema kontserdil käinud. “Temas on mitme elu tarkus ja seletamatu maagia,” ütlevad inimesed, kel on olnud võimalus temaga igapäevaselt koos olla.
Maailm tunneb Mallorcal sündinud ja vaeses mustlaslinnaosas kasvanud María Concepción Balboa Buikat kui isikupärast lauljatari alles viimased 5-6 aastat. Buikal on suurepärane loominguline partner ja produtsent Javier Limón, kellele peavad fännid olema tänulikud, sest just sellest koostööst algas lauljatari rahvusvaheline lend. Tema muusikas sulanduvad flamenco, jazz, bluus, soul, popp ja paljud hispaania ja aafrika kultuuriruumile omased rütmid. Kellegi jaoks on ta flamencolaulja, kellelegi jazzi või maailmamuusika esindaja. Buika enda jaoks piirid ja raamid puuduvad. Ta eelistab muusikast rääkida inimlike kategooriate kaudu.
Viimastel aastatel on Buika olnud mainekate džässifestivalide oodatuim esineja üle maailma. Alates 2005. aastast on tal ilmunud neli albumit, millest 2006. aastal plaat “Mi Nina Lola” võitis Hispaania Aasta Parima Produktsiooniga Plaadi tiitli ja “Niña de Fuego” kandideeris 2008. aastal Latin Grammy nominendina Aasta Albumi kategoorias. Viimane plaat, Kuuba pianisti Chuco Valdesi grupiga salvestatud “El Ultimo Targo” esindab kaunist valikut Chavela Vargase lauluvaramust.
Uus-Guinea päritolu Buika kodus oli alati palju muusikat, lauldi aafrika laule ning tänu emale oli olemas suurepärane džässiplaatide valik. Buika alustas professionaalse lauljana 17aastaselt Mallorca ja Ibiza klubides. Tema esimene kontsert oli puhas juhus, sest ta otsustas asendada oma tädi. Tasuks pakutud 10 000 peseetat (45 USD) võitis lavahirmu ja tõsiasja, et ta tollal tegelikult ei teadnudki väga lugusid, mida pidi laulma ja lihtsalt leiutas ingliskeelsed sõnad, kuigi ka ta inglise keel polnud kiita.
2000. aastal siirdus ta tööle Las Vegasesse, kus teenis leiba Tina Turneri ja Diana Rossi jäljendajana. “Arvasin siis, et maailm oli minu. Aga Las Vegas ei ole normaalne linn. Seal ei ole inimlikkust,” üldistab ta toonast eluperioodi. Järgnes lühike õpinguaeg Londonis.
Hilisemas intervjuus on ta tunnistanud:”Ma harjusin laulma tõde. Paljud muusikud panevad oma lauludesse selle, millest nad unistavad. Kuid mina laulan sellest, mis on minuga päriselt toimunud, ükskõik kui kohutav või piinlik see ka poleks. Ma kirjutan muusikat ja laulan siiralt, et saada mõned asjad endast eemale nii, et need ei saaks mulle enam haiget teha.” Nii ei ole Buika ka kunagi saladust teinud oma biseksuaalsusest ning sellestki, et on elanud kolmikabielu oma poja isa ja naisega, kellesse mõni aeg pärast poja isaga kohtumist armus.
Lihavõttepühade ajal leidis Concha Buika aega, et jagada e-kirja teel oma mõtteid ka Eesti Päevalehe lugejatega.
Olete öelnud, et kui alustasite laulmisega, said fantaasia ja reaalsuse piirid teie elus palju selgemaks, et harjusite laulma vaid tõde. Isegi inimesed, kes ei mõista hispaania keelt, tunnetavad teie lugudes tugevat valu, armastust, viha, emotsioone, mille nüansse saab täiuses edasi anda vaid sõnades. Millised olukorrad on teile muusika loomiseks enim inspireerivad?
Kogu minu elu on inspiratsioon. Ma tulen kultuurist, kus on loomulik, et kui sa ei saa mingit asja öelda sõnades, siis saab sõnumit edasi anda lauldes. Kui mu vanaema oli minu ema peale pahane, siis ta alati laulis emale. Minu jaoks on palju lihtsam laulda, kui rääkida asjadest. Tänu laulmisele ei pea ma hoidma midagi endas.
Lisaks teie enda loomingule kuulub teie repertuaari ka hulk teiste heliloojate muusikat. Hiljuti sündis plaat lugudega, mille on tuntuks laulnud Chavela Vargas. Milline muusika on teie tähelepanu viimasel ajal köitnud? Kas olete avastanud kedagi, kelle muusikast soovite rohkem teada saada?
Mulle meeldib väga erinev muusika. Hetkel töötan näiteks hoopis elektroonilise muusikaga. Arvan, et olen päris hea Logicu kasutaja. Kasutan seda eelkõige oma muusika kirjutamiseks. Plaanin järgmisele plaadile panna ka mõned elektroonikal põhinevad lood.
Kui vaatate tagasi kogu oma senisele muusikuteele, mis või kes on olnud teie kõige olulisemaks mõjutajaks?
Paljud muusikud… Kuid kõige märkimisväärsemateks mõjutajateks on olnud kindlasti mu ema ja vanaema. Ja muidugi kõik see, mida ma kuulen ja kogen reisidel ja tuuridel. Isegi linnulaulul võib olla minu jaoks eriline mõju.
Teie hääl on väga meeldejääv ja eriline. Kas olete kunagi laulmist ka õppinud? Kas töötate oma häälega ka spetsiaalselt?
Ma ei ole kunagi laulmist õppinud. Aga ma olen õppinud erinevaid instrumente. Alustasin trummidega. Ja see ei tulnud ikka üldse välja. Siis mängisin ka bassi ja kitarri. Kuid ma pole kunagi laulmist õppinud. Ma arvan, et sa ei saa õpetada lindu lendama. Laulmisega on sama.
Hiljuti alustasite tšelloõpinguid. Mida annab teile kui lauljale erinevate instrumentide tundmine? Ehk on teid võimalik kunagi ka laval näha tšellot mängimas?
Ma loodan, et kunagi see võib tõesti juhtuda. Tšello on väga keeruline instrument. Ja ma õpin väga aeglaselt. Erinevate instrumentide tundmine aitab mul muusikat luua.
Milline on teie muusika loomise viis? Millise rolli jätate improvisatsioonile?
Improvisatsioonil on minu elus väga eriline roll. Mitte ainult laval või kirjutades või stuudios. Ma ei vaata kunagi oma esitusi. Ma ei kuula oma CD-sid, kui need on valmis. Kui kirjutan muusikat, ei tea ma isegi, mis tuleb kõige esmalt, kas rütm, meloodia, sõnad… Vahel on see meloodia, vahel on see lugu, seda ei saa iial planeerida.
Kas suudate meenutada oma kõige esimest teadlikku muusikakogemust? Midagi sellist, mis oli teie jaoks otsustav, kui valisite oma teeks muusika?
Mina ise ei ole midagi valinud. Elu on teinud need otsused minu eest. Muusika ongi see, mida ma alati oma elust mäletan. Olen Aafrikast, ehkki sündinud Palma de Mallorcal. Juba lapsena tegelesin muusikaga. Ja ühel päeval – laulsingi juba laval. Ma ei mäleta, kuidas see kõik juhtus.
Kui kõik läheb hästi, siis kuulete Tallinnas ka iisraeli bassisti Avishai Cohenit, kes esineb kohe pärast teid ja kelle muusika kohta olete öelnud, et see köidab teid.
Ta on üks neist muusikutest, keda ma tõesti imetlen teistest rohkem. Ma sooviksin temaga kunagi koos musitseerida.
Teil on poeg just selles eas, kus tehakse valikuid ja maailmas on nii palju ahvatlusi, millega tahaks tegelda. Kas teie poeg on ka oluliselt seotud muusikaga?
Muidugi on ta muusikaga seotud. Ta mängib klaverit ja kitarri. Paar kuud tagasi oli tema esimene kontsert, mille ta andis oma koolis. Ta ka kirjutab muusikat ning on isegi salvestanud paar laulu. Samas köidab teda ka maalimine, fotograafia. Kindlasti on ta tulevikus kuidagi mõne kunstivaldkonnaga seotud. Olen selles kindel.
Palun tutvustage ansamblit, kellega Tallinnas esinete.
Meil on fantastiline bänd, oleme mänginud neli aastat koos. Suurepärased muusikud – Ivan “Melon” Lewis klaveril ja Frenando Favier löökpillidel. Nad on kõik noored. Mida me Tallinnas esitame? Ma isegi ei tea. Meie kontsert ei ole kunagi sama. See sõltub tegelikult orkestrijuhist, see tähendab publikust. Eks me alustame ikka kokkulepitud lugudega, aga umbes kolmandast loost unustame, mida kokku leppisime ja laseme publiku vastukajal end juhtida.