15/06/2011 Ebatavaline helikunstnik Lê Quan Ninh Improtestil
Arvustused
Keset põrandat seisab basstrumm, mis on oma tavapärasest kohast trummikomplektis välja tõstetud ja suure tom'i sarnaselt jalgadele püsti seisma pandud. Lê Quan astub selle juurde ja justkui katsub algul, kas trumm ikka korralikult püsti seisab. Olen tema improvisatsioone internetist kuulanud, kuid mitte näinud, seega kõik järgnev tuleb mulle üllatusena.
Kõik tegevused teenivad heli tekitamise eesmärki, aga väliselt Lê Quan justkui joonistab mingi peene pulgaga trumminahale ja veab kriuksutades sõrmega mööda trumminahka, seejärel ta nagu võtaks peoga midagi trummi pinnalt. Lõpuks tõmbab ta trummitaldriku servaga mööda nahka ja see teeb üllatavalt hästi resoneerivat häält. Õpitoas osalejad aplodeerivad.
Kaks triot moodustuvad vastavalt vibrafonist ja kandlest ning viiulist ja väikesest kandlest koos Lê Quan'iga. Millegipärast toimib koostöö teises trios oluliselt paremini, isegi sedavõrd hästi, et tunnen trio improvisatsiooni lõppedes suurt soovi plaksutada, kuigi teised kuulajad kahjuks seda ei tee. Ka Lê Quan Ninh on rahul.
Järgnevas vestluses räägib Lê Quan, kuidas ta oma praeguse trummivalikuni jõudis. Algul kasutas ta väga suurt löökpillikomplekti, kuhu kuulus lisaks tavapärasele trummikomplektile ka mitmesuguseid taaskasutusse võetud metallitükke. Siiski kuulus tema valikusse juba siis püsti tõstetud basstrumm. Kõigist ülejäänud löökpillidest vabanemine polnud äkkotsus, kuid ta hakkas tahes-tahtmata võrdlema end oma tšellistist naise ja parima sõbraga, kes mängis ainult sopransaksofoni, ning oli sunnitud endalt küsima, miks temalgi ei võiks olla ainult üks pill, kui nemad oma ainsale instrumendile keskendumisega nii rahul on.
Oma osa mängis ka inimlik mugavus, sest kord töötas ta kaks nädalat õhtust õhtusse ühe tantsijaga ning pidi igal õhtul kogu oma varustuse kokku pakkima. Lõpuks ta tüdines sellest ja kahandas oma komplekti suurust järk-järgult, kuni alles jäi vaid basstrumm koos mõne lisandiga. Muidugi muutus töövahendite vähenemise tõttu ka muusika nende paari nädala jooksul oluliselt.
Improvisatsiooniga on Lê Quan tegelenud nüüdseks juba 30 aastat, aga muiates ütleb ta, et ta ikka veel ei tea, miks ta seda teeb. Juba tudengina ei huvitanud teda tavapärase rütmiskeemi mängimine, kuigi ta teenis raha tantsutunde saates. Kuna tantsuõpetajad lugesid tantsijatele niikuinii takti kaasa, jäi temale vabadus teha midagi muud. Samuti käis Ninh juba teismelisena improvisaatorite esinemisi kuulamas. Need kontserdid olid nagu õhtukool, sest päeval õppis ta klassikalist muusikat.
Selle, kui hästi kõlab vastu basstrummi resoneerima pandud taldrik, avastas ta tegelikult juba 18-aastasena tantsijatega töötades, kuigi uute kõlade otsimine on olnud samuti pikk protsess. Leitud kõladest ja sellest, mida sa üldse teha oskad, ei tohiks Lê Quan’i sõnul teha enda jaoks kataloogi. See on ohtlik, kuna võib viia enesekordamiseni. Parim ravim enesekordamise vastu on unustada, sest siis avastad sa kõike uuesti ja oled õnnelik nagu laps. Teatud võtted kipuvad küll meelde jääma ja seetõttu sa justkui kordad neid mängides, aga kui panna tähele enda ümber kõike – mitte ainult pille, vaid ka inimesi ja keskkonda – siis mängivad nad justkui läbi sinu ja sa mängid kõike erinevalt, on Lê Quan veendunud.
Samal õhtul Kanuti Gildi Saalis toimuva kontserdi elamust ei kahanda päeval õpitoas kuuldu ja nähtu mitte karvavõrdki. Lê Quan Ninh'il pruugib võtta kivi ja tõmmata sellega mööda trumminahka või trummi välisserva, ning õhk täitub ülemhelidest. Seedrimänni käbiga mööda trumminahka krudistades kostab see aga nii, nagu raputaks keegi suurt plekktahvlit või nagu kuulduks kusagilt kaugelt müristamist.
Veel on Lê Quan'i arsenalis mitmesugused pulgakesed nii trummi vastu klõbistamiseks kui trumminahka mööda kriiksutamiseks ja muidugi taldrik, mille servaga oskab Lê Quan seekord terve heliseina esile manada. Erineva kõrgusega sagedused sööstavad kuulaja peale nagu kosk, ähvardades võlutult kuulatama jäänu kaasa kanda. Tõepoolest ongi helid vahel nii valjud, et kahtlustan, ega kusagil Lê Quani trummi sees mikrofoni peidus pole. Ilmselt siiski mitte, kuigi väikese splash-taldriku serva mööda trumminahka edasi-tagasi nühkides tekib ajuti nii võimas ülemheli-efekt, nagu oleks tegemist tagasisidega.
Kaasa kannab see kuulamiselamus kindlasti. Ajuti tekibki soov sulgeda silmad ja lasta helide lummaval voolul end argimaailmast ära viia. Kordagi pole igav, kuigi lavale vaatamata ei arvaks nähtavasti ära, millega helid tekitati. Lê Quan veeretab mööda trumminahka hernesuurusi kuulikesi, sahistab metallkaussidega vastu trumminahka, krudistab kahe seedrikäbiga korraga ja mudib sõrmedega trumminahka.
Aga helidemaagia toimimiseks pole silmadega vaatamist vaja, kõrvad ja hing usuvad kuuldusse niigi ning saavad ebatavalisest helietendusest katarsise.
Lê Quan Ninh õpituba 22. mail kell 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias
ja kontsert kell 21.00 Kanuti Gildi Saalis.
Kõik tegevused teenivad heli tekitamise eesmärki, aga väliselt Lê Quan justkui joonistab mingi peene pulgaga trumminahale ja veab kriuksutades sõrmega mööda trumminahka, seejärel ta nagu võtaks peoga midagi trummi pinnalt. Lõpuks tõmbab ta trummitaldriku servaga mööda nahka ja see teeb üllatavalt hästi resoneerivat häält. Õpitoas osalejad aplodeerivad.
Kaks triot moodustuvad vastavalt vibrafonist ja kandlest ning viiulist ja väikesest kandlest koos Lê Quan'iga. Millegipärast toimib koostöö teises trios oluliselt paremini, isegi sedavõrd hästi, et tunnen trio improvisatsiooni lõppedes suurt soovi plaksutada, kuigi teised kuulajad kahjuks seda ei tee. Ka Lê Quan Ninh on rahul.
Järgnevas vestluses räägib Lê Quan, kuidas ta oma praeguse trummivalikuni jõudis. Algul kasutas ta väga suurt löökpillikomplekti, kuhu kuulus lisaks tavapärasele trummikomplektile ka mitmesuguseid taaskasutusse võetud metallitükke. Siiski kuulus tema valikusse juba siis püsti tõstetud basstrumm. Kõigist ülejäänud löökpillidest vabanemine polnud äkkotsus, kuid ta hakkas tahes-tahtmata võrdlema end oma tšellistist naise ja parima sõbraga, kes mängis ainult sopransaksofoni, ning oli sunnitud endalt küsima, miks temalgi ei võiks olla ainult üks pill, kui nemad oma ainsale instrumendile keskendumisega nii rahul on.
Oma osa mängis ka inimlik mugavus, sest kord töötas ta kaks nädalat õhtust õhtusse ühe tantsijaga ning pidi igal õhtul kogu oma varustuse kokku pakkima. Lõpuks ta tüdines sellest ja kahandas oma komplekti suurust järk-järgult, kuni alles jäi vaid basstrumm koos mõne lisandiga. Muidugi muutus töövahendite vähenemise tõttu ka muusika nende paari nädala jooksul oluliselt.
Improvisatsiooniga on Lê Quan tegelenud nüüdseks juba 30 aastat, aga muiates ütleb ta, et ta ikka veel ei tea, miks ta seda teeb. Juba tudengina ei huvitanud teda tavapärase rütmiskeemi mängimine, kuigi ta teenis raha tantsutunde saates. Kuna tantsuõpetajad lugesid tantsijatele niikuinii takti kaasa, jäi temale vabadus teha midagi muud. Samuti käis Ninh juba teismelisena improvisaatorite esinemisi kuulamas. Need kontserdid olid nagu õhtukool, sest päeval õppis ta klassikalist muusikat.
Selle, kui hästi kõlab vastu basstrummi resoneerima pandud taldrik, avastas ta tegelikult juba 18-aastasena tantsijatega töötades, kuigi uute kõlade otsimine on olnud samuti pikk protsess. Leitud kõladest ja sellest, mida sa üldse teha oskad, ei tohiks Lê Quan’i sõnul teha enda jaoks kataloogi. See on ohtlik, kuna võib viia enesekordamiseni. Parim ravim enesekordamise vastu on unustada, sest siis avastad sa kõike uuesti ja oled õnnelik nagu laps. Teatud võtted kipuvad küll meelde jääma ja seetõttu sa justkui kordad neid mängides, aga kui panna tähele enda ümber kõike – mitte ainult pille, vaid ka inimesi ja keskkonda – siis mängivad nad justkui läbi sinu ja sa mängid kõike erinevalt, on Lê Quan veendunud.
Samal õhtul Kanuti Gildi Saalis toimuva kontserdi elamust ei kahanda päeval õpitoas kuuldu ja nähtu mitte karvavõrdki. Lê Quan Ninh'il pruugib võtta kivi ja tõmmata sellega mööda trumminahka või trummi välisserva, ning õhk täitub ülemhelidest. Seedrimänni käbiga mööda trumminahka krudistades kostab see aga nii, nagu raputaks keegi suurt plekktahvlit või nagu kuulduks kusagilt kaugelt müristamist.
Veel on Lê Quan'i arsenalis mitmesugused pulgakesed nii trummi vastu klõbistamiseks kui trumminahka mööda kriiksutamiseks ja muidugi taldrik, mille servaga oskab Lê Quan seekord terve heliseina esile manada. Erineva kõrgusega sagedused sööstavad kuulaja peale nagu kosk, ähvardades võlutult kuulatama jäänu kaasa kanda. Tõepoolest ongi helid vahel nii valjud, et kahtlustan, ega kusagil Lê Quani trummi sees mikrofoni peidus pole. Ilmselt siiski mitte, kuigi väikese splash-taldriku serva mööda trumminahka edasi-tagasi nühkides tekib ajuti nii võimas ülemheli-efekt, nagu oleks tegemist tagasisidega.
Kaasa kannab see kuulamiselamus kindlasti. Ajuti tekibki soov sulgeda silmad ja lasta helide lummaval voolul end argimaailmast ära viia. Kordagi pole igav, kuigi lavale vaatamata ei arvaks nähtavasti ära, millega helid tekitati. Lê Quan veeretab mööda trumminahka hernesuurusi kuulikesi, sahistab metallkaussidega vastu trumminahka, krudistab kahe seedrikäbiga korraga ja mudib sõrmedega trumminahka.
Aga helidemaagia toimimiseks pole silmadega vaatamist vaja, kõrvad ja hing usuvad kuuldusse niigi ning saavad ebatavalisest helietendusest katarsise.
Lê Quan Ninh õpituba 22. mail kell 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias
ja kontsert kell 21.00 Kanuti Gildi Saalis.