fbpx

Ekspressiivne klaver ja mahe-soe trompet: Kirke Karja/Mathias Eick Quartet

02. märts 2020
Arvi Tapver

Alustan komplimendiga Jazzkaare korraldajate aadressil. Kuigi festivali kodulehelt võis veel pärast kolmapäevast sündmust lugeda, et lavale astub Mathias Eick Quintet, siis piletitel seisis juba Mathias Eick Quartet ja tõepoolest astus lavale neljane koosseis, mille kohta (nüüd juba) kvarteti juht mainis, et viiuldaja Håkon Aase unustas end lennult maha. Kes kodulehte ei külastanud, võis puudujääki aimata vaid ühest kasutuseta seisvast mikrofonist laval. Mis puudutab piletitel olevat infot, siis igati kiire reageerimine muutuvas olukorras.

 

Esimene vaatus: Kirke Karja (Eesti)

 

Kirke Karja istub klaveri taha justkui veidi kõheldes. Kehakeel räägib inimesest, kes valib, millistest klahvidest seekord alusatada, sest ühtemoodi tuttavad on nad ju kõik. Siis alustab parem käsi vanaaegse telegrafisti kombel ühtlase motiivi tippimist, et jätta vasak arengute mängimiseks. Vasak astuks nagu paremaga dialoogi. Peagi mängivad neid arenguid juba mõlemad käed.

 

Lugu areneb spiraalina, vahepeal takerdub – täpselt nagu tummfilmi stsenaariumit jäljendades. Kord halvaendelisi tormihoiatusi edastades, kord nagu jäljendades mõnda lastelaulu. Motiivid vahelduvad ja kulminatsioon saabub kõuena nii kümnendal minutil, ent see pole sugugi lõpp. Etüüd ei pruugi alati pauguga lõppeda – dramaatikat saab edasi anda ka kevadise allika vulina kaudu.

Neis etüüdides puuduvad pea tüüpilised improvisatsioonilise jazzi kõlad. Olgugi et ekspressiivne ja improvisatsiooniline, alge on kuskil mujal.

 

See kõik meenutab hoopis varajasi avangardiste, 19.-20. sajandi muusika uuendajaid: Prokofjevit, Šostakovitšit, Schönbergi.

Vahetult enne Talvejazzi mainis praegune doktorant ja Jazzliidu juhatuse esimees Karja usutluses meediakanalile Muusikaelu, et tema kui muusiku okkaline haridustee algas klassikalisest klaverist (lugege usutlusest, miks ta ääärepealt oleks klassikast loobunud) ja ka siinkirjutajale on ta eelnevalt Jazzkaarel maininud, et need suurnimed olid osa tema õppeprogrammist, ning on tänaseni ilmselt omaloomingusse sööbinud.

 

Neid etüüde sai saalisolija kuuda (põgusat vaikust arvestades) kokku loogiliselt kaks, kui Karja tõusis klaveri tagant lühikeseks esitluseks ja mainis, et ta olla mänginud neid viis. Esimese nimi oli „Ühe noodi lugu“ ja siit ka too paralleel telegraafiaparaadi tööpõhimõttega (ära tabasin! -toim.). Teine oli „Berliini laul“, siis „Kaskaadid“, lõpuks „To Elliot Carter“ (üks Kirke meelisheliloojaid ja seda on kuulda). Pealkirjad on abstraktsed. Viiest viimase leid- või lemmikmotiivid – tunnistas Karja – oli ta näpanud Peep Lassmani hiljutist esinemist kuulates. Kõik klappis, kuigi rehkendus oli olnud vale.

 

Kavas oli veel paar lugu ja siis saabus aeg duetiks kutsuda lavale Mathias Eick, et esitada koos pala „Praha“, mille Karja oli kirjutanud Eick´i loo „Williamsburg“ mõjutustel. Williamsburg asub Brooklynis New Yorgis ja on koduks hipsteritele, muusikutele, kirjanikele ja kunstnikele – täpselt nii nagu ülejõe Manhattanil asuv East Village. Brooklyni ekvivalent SoHole teisel pool Hudsoni jõge ja seal Eick mõnda aega peatus. Võib arvata, et Eick sobitus sinna oma trompetiga hästi. Taas tajus siinkirjutaja, kui eksootiliselt mõjub trompet oma kaeblik-unistavate kutsetega, olenemata asukohast Prahas (kus Karja oma loo kirjutas), Oslos (kust Eick pärit on) või pahamainelisel Lower East Side´il.  Karja ekspressiivne klaver ja mahe trompet täiendasid teineteist ja siis tuli vaheaeg.

 

Vaheaeg – 15 minutit…

 

Teine vaatus: Mathias Eick Quartet (Norra)

 

(Etteaste jätkub)

 

Tolle Norra neliku pianist Erlend Slettevoll on märksa pehmema mänguga kui Kirke Karja vaid veerand tundi varem samal klaveril. Väljanägemine oli sarnane Vaiko Eplikule või brittide Jarvis Cocker´ile. See-eest kostab kohe kontrastiks kõrva lühikese kajaga, terav-täpne basskitarri kõla. Vastupidine sellele, kuidas tavapäraselt too muusikariist (s)ujuvalt bändi toetab omal minimalistlikul moel (seda isegi jazzis), on Audun Erlien käekirjaks markeerida kontrapunkte, repliigi korras ise esile kerkides. Erlieni signatuuriline tehnika laseb bassil võtta kohati kitarri või mõne idamaise iidse keelpilli rolli. See võimaldab tal järgi mängida nüansirohkeid madrigalilaadseid harmooniaid, millest mõni sobinuks Stingi kümnenditagusele vanade jõululaulude plaadile, millel too (samuti jätsu-põhine bassist) kasutas sajandite vanuseid pille ja kõlasid. Jah, selles oli midagi sarnast. Selles pole midagi imeks pandavat, Erlien on ühtlasi ka kitarrist.

 

Eicki mahekõlaline trompet, millest juba juttu oli, tõuseb ja laskub. Kui lisada, et trummar Thomas Gallatin kasutab pooltes lugudes harjakesi või  pehmekarvalisi trummipulki (ei suutnud leida tolle tootetüübi täpset nimetust, kuid pulk näeb välja kui kõrvatikk kaukaaslase karvases karakullmütsis), siis ainuvõimalik ongi, et basskitarr lisab konkreetsust, et kokkumäng sootuks ära ei „ujuks“. Kahes bassisoolos näitas Erlien ka muid võimalusi, kuidas seda pilli kasutada saab, lisaks trummisoolot (samuti nauditav) markeeringutega toetades.

 

Valdavalt mängis Eicki kvartett värskeimat albumit „Ravensburg“ (väikelinn Norras), ent lõpupoole ka vanemaid ja rütmikamaid lugusid, kus bänd flirtis nii (jazz)rock’i kui ka hard rock’i äratuntavate stampidega, kerges funki rütmi kastmes – „WoodooChild“; „Foxy Lady“ jne, mida ikka impro jazz bändid kasutavad. Lihtsad põgusad fragmendid, ent arendavad kogutervikut.

Mälu järgi oli naudingute tipuks lugu „Oslo“. Siis aga tagasi mahedamate toonideni. See on põhjamaine jazz, aga mitte niivõrd kargekõlaline vaid pigem soe. See ongi mahejazz. Soojus tuleb ilmselt eelkõige trompeti mahedast kõlapildist.

Lisaloo ajaks istus Eick laval üksi, jäädes klaveri taha ja esitas balladi. Nii sattusid sama klaveri taha ühel õhtul kolm erineva käekirjaga muusikut. Eicki puhul jäi siiski mälukõrva eelkõige trompeti igatsev huik. Selles on midagi…

 

Kirke Karja/Mathias Eick Quartet

 

Kontsert kahes vaatuses,

26. veebruar kell 19.00, EMTA suures saalis

 

Koosseis:
Mathias Eick – trompet, vokaal
Erlend Slettevoll – klaver
Audun Erlien – bass
Thomas Gallatin – trummid

 

Koosseis:
Kirke Karja – klaver