Ma olen nüüdseks üsnagi veendunud, et sel laupäeval, 21. oktoobril olin tunnistajaks millelegi üsna märgilisele Eesti muusikamaastikul – Elina Hokkaneni esimesele autorikontserdile.
Eesti väiksuse tõttu on rõõmustav asjaolu juba see, kui muusikasfääri astuvad uued ja julged artistid, tuues endaga kaasa isikupära ja originaalloomingu. Selliseid lauljaid ei ole üldse mitte palju, kuid Elina Hokkanen on kindlasti üks neist. Alles tudengina Eesti muusika ja teatriakadeemias jazzlaulu erialal tudeerides on ta otsustanud, justkui vahepeatusena, enda lood kontserdiks siduda ja seda teha koos tuntud ja armastatud Eesti jazzmuusikutega nagu pianist Joel-Rasmus Remmel, bassist Heikko Remmel ja trummar Kristjan Mängel. Kui varem on Elina teinud koostööd kitarrist Johannes Laasiga, siis varasem autorilooming kõlab selle kontserdi raames täiesti uues kuues.
Mis hingel kripeldamas, see tuleks teadupärast kuidagi endast välja saada. Elina on selleks teeks valinud lugude kirjutamise. Olgu selleks “kripeldajaks” siis armastuse õnneulmas hetked, sisemised heitlused, suured ootused või ka enesekehtestus. Rohkelt emotsioone leidsid sellel kontserdil Elinale omase vormi. Isegi kui sõnumid olid kohati isegi natuke liiga lihtsad, siis tänu lauljatari kergetele sissejuhatustele tekkis kontserdi jooksul tuntav narratiiv, mis pani enne uue loo algust ootama vastuseid ”mis nüüd edasi hakkab juhtuma?” Selle põneva liini võis tekitada ka esimese ja teise loo vaheline järsk teemavahetus. Esimene lugu, armastusest õhkav ja kergelt sentimentaalne “How I feel about love” sai järje looga “Stare at the sea”, mis kõneles juba kergetest erimeelsustest paarisuhetes. Lahti hakkas hargnema üks isiklik lugu, mille saladus usaldati sel hetkel saalisolijatele.
Seitsmendaks kõlanud lugu “Pool Kuus” eristus teistest lugudest – tegu oli ainukese eestikeelse lauluga repertuaaris. Teema pajatas, nagu paljud teisedki, armastusest, ootusest ja nendest magusatest hetkedest, mis liiga kiiresti tahavad lõppeda. Kui kontserdil tuli ennegi ette väga isiklikke teemasid, siis antud lugu tärkas ellu veel kaitsetumalt ja inimlikumalt just seetõttu, et see oli mulle kui kuulajale omases keeleruumis. Sellega oli väga lihtne samastuda, eriti veel, kui tegu oli ootamatult ausate mõtetega. Lihtsalt ilusa näitena tahaksin parafraseerida ühte meelde jäänud lõiku sellest laulust “/…/ ajad, mil me teineteist veel häbenesime, kauaks meelde jäänud need, teineteisele…”
Kogu kontserdi flow oli mõnusalt voolav. Lood sulasid üksteise sisse loomulikult – bossanoovast, 60. soul-jazziks, kergetest õhkamistest intensiivsemateks eneseteadvustamisteks. Mitte kordagi ei olnud kontserdi jooksul tunda võimete üleliigset proovile panekut. Siinkohal peaksin kindlasti mainima, et Elina on äärmiselt võimekas laulja kuid ei mõjunud ühelgi hetkel üleliia demonstratiivselt, vaid pigem loomulikuna ja kasutades enda oskusi vahendina, et edastada suuremat ideed. Samamoodi saan öelda bändi kohta, kes tasakaalustas üksteist väga terviklikult.
Mul on hea meel, et sain osa sellest maailmast, kuhu Elina meid kuulajana sisse lubas. See oli väga ilus kontsert ja ilmselt alles algus ühele pikemale “loole”, mille järge ootan kindlasti tulevikus. Hea oli kuulata professionaalset ja tehniliselt tasemel esitlust, milles oli siiski tunda nooruslikku uljust, iseloomu ja jõudu. Pärast saalist väljumist tuli osake sellest soojast ja heast tundest kaasa külma Kadrioru parki, mis suunas mõtted sissepoole – neid endale olulisi hetki meenutama.
Elina Hokkanen & Band 21. oktoobril kell 17.00 Kumu auditooriumis.
Elina Hokkanen – vokaal
Joel-Rasmus Remmel – klaver
Heikko Remmel – bass
Kristjan Mängel – trummid