Seni rahvarohkeim Helsingi festival Flow toimus 13.-16. augustini 70 muusikakollektiivi osalusel.
13.- 16. augustini toimunud Flow festivalil esines üle 70 muusikakollektiivi. Külastajaid oli nelja päeva jooksul üle 40 000. See on ühtlasi kuueaastase Flow suurim publikuarv. Festivali pealava ette võis mahtuda oma 8000 kuulajat. Suuruselt järgmine kontserdipaik oli telk paarile tuhandele. Veel oli festivali alal ohtralt suuremaid ja väiksemaid vabaõhu- ja ka siseruumide lavasid, mis olid DJ-de pärusmaa – sinnagi jagus isegi suurte kontsertide ajal tantsufänne.
Vana tehaseala Suvilahtis, mis on saanud festivali koduks, oli korraldajate poolt vägagi inimsõbralikuks sätitud. Murumätastega olid kaetud kruusa-liivaplatsid, viltkatted väljaku servas võimaldasid maas istuda ja kasvõi päikest võtta ja samas oli laval toimuv hõlpsasti jälgitav. Need, kes parajasti tahtsid süüa-juua, said kontserti jälgida välirestoranide aiakestest, söögi- ja jooginõudega sealt kontserdiplatsile ei lubatud. Sügisel algavad festivaliala renoveerimistööd ja järgmisel aastal võivad külastajad Suvilahtis end veelgi hubasemalt tunda.
Kes peale Grace Jonesi veel meelde jäid? 24-aastane inglise kaunitar Lily Allen vallutas publiku südamed oma meeldejäävate poplugudega ja õrna olemisega. (Kuigi ta laval ka suitsu tõmbas ja viina lonksas.) Kontserdi algul puhkes neiu nutma öeldes, et selg valutab hirmsasti. “Tantsige minu eest!“ palus ta. Kuid mõne laulu möödudes oli ta juba ise rõõmus ja tantsis kaasa. Tal ei olnud publiku sütitamiseks rohkem vajagi, sest kuulajad olid enamasti ta eakaaslased, tundsid lugusid, laulsid ja tantsisid kaasa. “Smile” oli esimene menulugu, mis edetabelite tippu tõusis. 2006. aastast on Lily Allen noppinud mitmesuguseid auhindu Inglismaal, tal on ohtralt fänne USA-s ja Austraalias ning 400 000 sõpra MySpaces.
Flow hõlma alla mahtusid ka mõned maailmamuusika ja jazziga seotud projektid. Üks suurejoonelisemaid oli Sean Kuti 19-liikmeline afrobeat ansambel Egypt80. 27-aastane Sean, legendaarse Fela Kuti noorim poeg, jätkab isa rajatud teed ja on n.ö. uus afrobeat’i prints. Ta kepsles gasellina laval, laulis ja mängis ka saksofoni. Muusika on küll tantsuline, kuid sõnad räägivad tihti aafriklaste muredest-probleemidest. Bändi etteaste oli kui üks pikk lugu, aga Kutide muusika järgi saab tantsu vihtuda küll ja veel kuidas!
Rootslanna Frida Hyvöneni folgiliku kallakuga laulude esitus oli väga sarmikas. Lauljatar ja tema trio neiud on kõik enesekindlad kaunitarid. Lauljatarilt on ilmunud 2 täispikka CD-d, viimane neist kannab nime “Silence is Wild”. Kriitikud on teda võrrelnud ka Caroly Kingiga.
Multiinstrumentalist Yann Tiersen Prantsumaalt on muideks kirjutanud muusika meilgi populaarseks saanud filmile “Amelie”. Tierseni bändi muusika oli väga vaheldusrikas – siin oli Jean Michel Jarre’i muusikat meenutavaid heliavarusi, jazzi harmoonilist rikkust, kaasaegseid biite ja sounde. Tema viimane album kannab nime “Jan Tiersen On Tour” ja on kontserdil salvestatud.
Rodney Smith, ansambli Roots Manuva liider, pani publiku jäägitult kaasa elama, hüppama ja vehkima. See Jamaikalt pärit karismaatiline hip-hop-artist on koostööd teinud paljudega, muuhulgas ka The Cinematic Orchestra’ga.
Saksa DJ-de ühendus Jazzanova eksisteerib 1995. aastast, nende plaate on välja andnud Sonar, Compost Records, Universal. Olles küll nu-jazzi pioneerid Saksamaal, põikavad nad meelsasti erinevatesse muusikavaldkondadesse. Nende bändis oli laval 7 muusikut ja DJ. See oli mõnus improvisatsiooniline jazz, millele oli pisut lisatud klubimuusika vürtsi. Live-bändi viimane CD “Of All The Things” ilmus Universali firmamärgi all ja selle kavaga tuuritavad nad nüüd kogu maailmas.
Samal ajal kui Helsingi Pidunädalate pealaval, ehk suures telgis, laulis hispaania flamenkostaar Concha Buika, esines Flow’l ka inglise helilooja, multiinstrumentalist, DJ ja produtsent Nitin Shaney oma ansambliga. See oli festivali üks põnevaimaid kultuuresegustavaid muusikalisi etteasteid, kus kohtusid India ja Euroopa, akustilised pillid ja elektroonika. Shawney on muusikat kirjutanud filmidele ja lavastustele ja teinud koostööd erinevate sümfooniaorkestritega. Teda on pärjatud viieteistkümne erineva muusikaauhinnaga.
Mõistagi esines Flow’l palju soome ansambleid. Rockimuusikutest jäid kõrva väga süvenenud musitseerimisega Joensuu 1685 ja neidude trio, uus tegija indiepopis ja juba Euroopat vallutav Le Corps Mince de Francoise. Nende muusika mõjus värkselt, pikantselt ja samas oli seal mingi ürgne runolik alge. Soome jazzilikku klubimuusikat väljaandev plaadifirma Ricki-Tick records tõi seekord pealavale SoundBash ansambli, kus mängisid teiste seas Eestiski tuttavad muusikud trompetist Jukka Eskola, trummar Teppo Mäkynen ja saksofonist Jussi Lahti , tõeliselt värskendava jazzikavaga.
Flow pealaval esinesid ka mitmed praegu aktuaalsed rock- ja indiegrupid nagu White Lies, The Big Pink, Vampire Weekend . Need viimased USA-s Columbia ülikoolis 2006. aastal alustanud vampiirid teevad väga ilusat muusikat. Inglismaa alternatiivse rocki nelik White Lies on olnud uustulnukatest suurimaid üllatajaid. Nende sel aastal ilmunud debüütalbum “To Lose My Life” pälvis kriitikutelt ülivõrdes hinnanguid. Ülivõrdeid pälvis ka reggae bänd Collie Buddz & The New Kingston Band. New Orleansis sündinud ja Bermuudal kanda kinnitanud Collie Buddz on tänase reggaemuusika eredamaid uustulnukaid, kes seekord esines koos Brooklyni ja Jamaica muusikutega.
Millega võrrelda Flow festivali meil – HUHi, ehk Hea Uue Heli üritustega, KUMU ööga, Plektrumiga. Kui need kolm kokku panna, olekski meil üks Flow mõõtu üritus käes. Vaadake fotosid ja uudiseid tänavusest festivalist Flow kodulehelt www.flowfestival.com.