Globaalne Somi: “Mulle on Aafrika kõik – nii lõpp kui algus”

29. aprill 2019
Ave Tölpt

Laura Kabasomi Kakoma ehk artistinimega Somi, kes on Aafrika juurtega Ühendriikides sündinud muusik, annab kõiges, mida ta ette võtab, edasi pärandiga seotud temaatikat ja jutustab läbi oma muusika lugusid. Artisti viimane plaat „The Lagos Music Salon” on inspireeritud Somi pikemalt veedetud ajast Lagoses, Nigeerias. Plaadil „Petite Afrique“, mille esitlust kuulsime Jazzkaare kuuendal päeval, põimuvad omavahel Aafrika kultuur ja elu Harlemis, New Yorgis. Plaadilt saame sarnaselt eelnevale kuulda lugude jutustamist läbi kahekõnede ja lühivestluste, millega annab muusik edasi immigratsiooni ja afroameeriklaste eluoluga seonduvaid teemasid. Oma lauludesse põimib Somi unikaalseid mustreid ja kõlapilti. Lood “Alien“, “Black Enough“, “Let Me“ ja teised avavad oma soulilikul ja jazzilikul viisil artisti sisekaemust. Silma jääb ka Somi rahvusvaheline muusikaline koosseis ja nimed, kes teevad plaadil kaasa. Samuti seisab muusik väga tugevalt Aafrika loomemajanduse edendamise eest ja on ellu kutsunud organisatsiooni New Africa Live, mis toetab Aafrika kaasaegsete kunstnike loomingulist tegevust, esinenud tunnustatud muusikutega Carnegie Hallis Lõuna-Aafrika demokraatia 20. aastapäeval jpm. Senise tegevusega on artist vaid kinnitanud oma absoluutset sidusust päritolumaaga.

 

Somi esitus Vabal Laval pulbitses vabast liikumisest, esivanemate pärandist ja hingestatud muusikalisest väljendusest. Imetlusväärse muusikuga vestles vahetult pärast toimunud kontserti Jazzkaare reporter Ave Tölpt.

 

Tänan sind vapustava kontserdi eest! Lõid meile nii erilise õhustiku, mida siin vajame. Millised on sinu emotsioonid peale tänast kontserti, kuidas meie publik sind vastu võttis?

 

Esinesin viimati üle paari nädala tagasi, seega see mõjub alati nagu avanemine. See annab mulle julgust – teie andsite mulle täna õhtul julgust!

 

Kust sa ammutad sellist vabadust, vaba liikumist ja võrratut sünergiat enda kaasmuusikutega?

 

Ma usun, et muusika on vabadus. Läbi selle olen saanud ennast erinevatest külgedest väljendada: Aafrika naine, newyorklane, vahel Nigeerias ja Lõuna-Aafrikas elav inimene – ma olen globlaane kodanik. Olen niivõrd tänulik enda muusikutele nende heatahtlikkuse ja vabaduse eest laval. See annab mulle inspiratsiooni püüda neile samaga vastata. Üle kõige üritan ma olla tervenisti muusika sees.

 

Kuidas oled enda kõrvale nii võrratud muusikud leidnud?

 

Pianist Toru (Toru Dodo – A. T.) ja kitarrist Hervéga (Hervé Samb – A. T.) teeme päris tihedalt koostööd. Kohtusime kõik New Yorgis, kuigi Hervé elab Pariisis. Kõik kolm tutvusime juba siis, kui alles alustasime. Gino (Gino Chantoiseau – A. T.) ja Arnaud (Arnaud Dolmen – A. T.) elavad Pariisis, tutvusin nendega tegelikult Hervé kaudu.

 

Oled öelnud, et “Petite Afrique” sümboliseerib “ilusat erinevust“. Kuidas sinu meelest erinevus maailma muudab?

Aitab meil mõista, et oleme sarnased.

 

Räägid läbi muusika lugusid, sh Harlemist New Yorgis ja loomulikult Aafrikast. Milline on Harlem täna?

 

Harlem on tänaseks oluliselt muutunud. Seal on alati olnud mitmekesine kogukonnaelu, kuid paljud inimesed ei saa seda endale tänapäeval enam lubada. Kuna asukoht on ülemisel Manhattanil, Central Parki kohal, on see muutunud esmaklassiliseks kinnisvaramaailmaks New Yorgis. Inimesed on huvitatud sellistest kohtadest. Harlemis alati olnud vapustav naabruskond, kuid peamiselt immigrantidele ja erineva nahavärvusega inimestele. „Petite Afrique” on sellega seonduvalt kirjutatud. Paljud teistsuguse nahavärviga inimesed peavad end nüüd ümber asustama. Nad ei saa enam sinna jääda, seega on nad kaudses mõttes sealt välja aetud. Sellepärast võib öelda, et Harlem on muutumises, kuid seal elab veel suurte artistide hingesid ja vaime, kes sealt on läbi käinud. Harlem on küll erinev, kuid paljuski ka sarnane.

 

Mida on sulle näidanud elamine Aafrikas, nii sinu enda kui ka sealse elu suhtes?

 

Ma olen terve enda elu aeg-ajalt Aafrikas viibinud. See aitab mul võtta asju mitte iseenesestmõistetavalt. Kuna olen sündinud Ühendriikides ja olen Ameerika kodanik, on väga lihtne võtta privilegeeritust iseenesestmõistetavalt. Olgu selleks siis geograafiline eelseisus või passi omamise võimalus, mis ei eelda viisavajadust jne. Samuti on privileeg teha kunsti seda soosivas keskkonnas ja sellisel tasemel, mis lubab mul töötada ja elada professionaalina. Need ongi need asjad. Aafrikal on kultuuri ja kunsti seisukohalt väga põnevad ajad, kuid me alles alustame oma loomemajanduse väljaarendamisega ja palju tööd on veel ees. Kunstnikuna on väga raske kõike soovitut oma kodus teostada ning olla Aafrika kunstnik. Kuid minu jaoks on väga oluline veeta seal aega – eelmisel aastal veetsin pool aastat Lõuna-Aafrikas, enne seda kaks aastat Nigeerias, veel enne seda olin Keenias ning Tansaanias. Mulle on äärmiselt oluline saada osa sellest energiast, panustada igale poole kuhu võimalik, tuua esile kunstnikke, kultuuriasutuste algatusi. Seda kõike saan ma teha tänu oma platvormile, sellele privileegile ja võimalusele töötada globaalses maailmas rahvusvaheliste võimaluste keskel. Mulle on Aafrika kõik – nii lõpp kui algus.

 

Esitled Aafrikat tõesti igal pool, samuti poliitilistelt, mis on väga ilus.

 

Kindlasti! (soe naeratus – A. T.)

 

Mis on sinu jaoks elus kõige olulisem?

 

Armastus ja vabadus, kuid armastus ongi vabadus ja vabadus on armastus, õigus? (naerab – A. T.)

 

SOMI (USA) “Petite Afrique”

24. aprillil kell 18.00 Vabal Laval

 

Koosseis:

 

Somi (Laura Kabasomi Kakoma) – vokaal

Toru Dodo – klaver

Hervé Samb – kitarr

Gino Chantoiseau – bass

Arnaud Dolmen – trummid

 

Vaata pildigaleriid siit!