Hannah Epperson on Kanadast pärit ekspressiivse väljenduslaadiga noor ja väga andekas talent, kes on tegev nii tänapäevase jazzi, indie, folgi ja popi skeenel. Epperson on siiani välja andnud kaks albumit, kus lood varieeruvad popist intiimsemat laadi muusikani. Tema looming on stiililt jaotatud kaheks, mis võimaldab kuulajateni tuua artisti kaks väga erinevat poolust, millest intiimsemas osas on ühendatud muusiku põhiinstrumendid viiul, luuper ja vokaal. Epperson, kelle lemmikautoriks on Rilke ja kes jumaldab Björki ning St. Vincenti loomingut, on oma mõttemaailmalt hämmastavalt sügav ning tema visioon parema maailma nimel võitlemisest kannab meid pikka ning kaasahaaravasse vestlusesse.
Sa jõudsid eile, kas oled jõudnud juba Tallinnas ka ringi vaadata?
„Oli selge ja karge õhtu ja linn oli öösel muljetavaldav, lihtsalt vapustavalt ilus. On raske olla sellest mitte võlutud. Ja linna ajalugu, kõik mis on siin uuesti üles ehitatud – siin on märkimisväärselt lahe viibida!“
Sinu vanemad on samuti tulnud Vancouverist Tallinna, on nad Sinu kontserdil välisriigis esmakordselt?
„Jah, esmakordselt! Minu vanematel võtab veel ilmselt kaua, kuni nad lõplikult aktsepteerivad, et tegutsen just muusikamaastikul. Nad on võrratud kultuuritarbijad, kes toetavad kunsti, muusikat ja kirjandust – see kõik on neile väga tähtis. Aga kui sinu laps otsustab seda teed käima hakata… (naerab), siis tahaksid nad öelda: “Oota, oota … ei, ei, ei, sina ei pea seda tegema!” See on mulle väga tähendusrikas, et nad on siin. Jazzkaar on väga lahe festival ja ma olen väga põnevil, et saan olla osa sellest!“
Mitmest jazzfestivalist oled Sa osa võtnud?
„Ühest võib-olla. Ma alustasin rahvaviiside õppimisega, kui olin umbes 11-aastane. Kolides Kanadesse alustasin rohkem iseseisvat laulukirjutamist ja liikusin indie ja roki maailma. Olen samuti esinenud neoklassika festivalidel. Minu muusikat on raske ühte žanrisse asetada – ma võin mängida folgi-, maailmamuusika-, neoklassika-, indie-, roki-, eksperimentaal- ja popfestivalidel. Ma olen esmajoones instrumentalist ja armastan improvisatsiooni. Ma ei ole kunagi jazzi õppinud, aga ma arvan, et minu muusikas on palju jazzilikku.“
Improvisatsioon sünnib tavaliselt otse laval, kui palju Sa laval esitatavat ette planeerid?
„Kõik minu laulud on ehitatud üles luupidele või luupide seeriatele. Seega seal on olemas oma kindel arhitektuur, kuid laulu aura ja olemus erineb õhtust õhtusse. Viis, kuidas ma seda arhitektuuri viimistlen ja loon, on alati muutumises. Ning see, kuidas ma esinen, muutub pidevalt vastavalt kontekstile – kas ma esinen väiksemal folgifestivalil, jazzfestivalil või koos filharmooniaga. See hoiab minu jaoks muusikat elus. Eriliselt põnev on olla jazzfestivalil!
Kuidas avastasid enda jaoks luuperi ning viiuli-luuperi ühendamise?
„Selles oli palju juhuslikkust. Ühel minu sõbral oli luuper, mida ta tegelikult ei kasutanud ja arvas, et ma võiks lõbu pärast seda proovida. Lülitasin selle sisse ja see tundus esimesest hetkest peale väga õige. Niivõrd vabastav on luua reaalajas muusikat ja ehitada üles helimaastikke. See on intuitiivne ja lõbus! Luuperi ja viiuli kooslus oli ilmselge, sest viiul on minu esimene instrument.“
Sinu lood on imeilusad. Kuidas Sa leiad inspiratsiooni selliste lugude loomiseks?
„Ma hakkasin ütlema, et ma ei tea, kuid see pole tõsi. Kõik, millele ma mõtlen ja mida kogen, leiab oma tee muusikasse. Neid viise on väga raske lahti mõtestada. See on nagu intuitsioon ja see on midagi seletamatut. Intuitsioon on kõige tulemus, mida sa oled elu jooksul õppinud – iga kogemus, kõik, mida sa oled haistnud või puudutanud. Intuitsioon on väga tugev, lahe ja seletamatu tunne. Ma arvan, et viis, kuidas ma saan kõige paremini muusikat luua ja olla oma muusika sees, on tehes kõike, mis ei ole muusika. Olla looduses, lugeda raamatuid.“
Ja mida sa neist enim armastad?
„Ma olin tegelikult kuus aastat väga tõsine üliõpilane ja ma ei õppinud muusikat. Ma õppisin inimgeograafiat.“
Ja mängisid lendtaldrikuga.
„Ma armastan sporti! Ma janunen pidevalt väljas olemise, matkamise või lihtsalt jõgede-järvede ääres olemise järele. Ja vestluste järele… inimestega, kellel on väga erinevad elulood. See on terve protsess, mille käigus tõlgime oma isiklikke kogemusi ja loome dialoogi, olles samas empaatiavõimelised. Kõik need asjad leiavad tee minu muusikasse, et aidata mõtestada seda, mida tähendab olla elus.“
Kuidas Sa kirjeldaksid enda muusika sõnumit või muusika olemust üleüldiselt?
„Minult küsitakse seda tihti. Vahel ma ärkan üles ja mõtlen, mis on selle kõige mõte? Milline on minu panus siia maailma? Sellele küsimusele on raske vastata. Kui ma suudan oma muusikaga pakkuda mustrite murdmist, võimalust rännakuks, panna inimesi midagi tundma… kui nad sulgevad silmad ja tahavad lihtsalt puhata või tantsida. Need tõeliselt väiksed, tagasihoidlikud momendid loovad aluse paljudele teistele hetkedele meie elus ja panevad meid elu väärtustama. Me saame tunda rõõmu. Ilma selleta ei ole me võimelised võitlema parema poliitika või ühiskonna õiguste eest. Kui sa tunned end õnnetu ja võõrdununa, miks peaksid sa olema valmis võitlema parema maailma eest? Ma tunnen end vastutavana, olles osa kunstist ja kultuurist – eriti praegusel ajal. Tähtis on, et inimesed tuleksid ühiselt kokku, tunneksid kurbust, rõõmu, õnne ja seotust vähemalt nende inimestega, kellega nad ühes ruumis viibivad. Just need väiksed hetked annavad sulle jõudu edasi võidelda – seepärast loon ka mina muusikat.“
Sinu albumil “Upsweep” on kaks osa – Amelia ja Iris. Mida need kaks naist sümboliseerivad?
„Ma kirjutasin kunagi ühe stsenaariumi karakterist, kes n-ö „laguneb koost“ ja hoiab end „ühes tükis“ läbi oma erilise suhte kahe väga erineva naisega. Need naised erinevad üksteisest ka eetiliste arusaamade poolest. Nad on peaaegu täielikud vastandid ja tugevad karakterid, kelle vahel hoiab see naine end koos, et maailmast aru saada. Nüüd unustame näidendi. Need kaks naiskarakterit jõudsid minuni uuesti hiljem, kui ma olin välja arendamas kahte väga erinevat helilaadi. Üks neist eksperimentaal-pop projekt Amelia ja teine vokaali-viiuli kooslus Iris, mis on palju sarnasem minu live-esinemistele. Ma lõin need karakterid, et anda hääl kahele väga erinevale projektile, mille kallal ma töötasin. Lood plaatidel on peakirjastatud ühtemoodi, mõlemast on nii Amelia kui ka Irise versioon.“
Kas Amelia ja Iris jätkavad ka Sinu uuel albumil?
„Ma ei tea. See oli kahe-aastane projekt ja ma andsin välja kaks albumit. Viimane neist, „Slowdown“, ilmus selle aasta veebruaris ja on üles ehitatud samale struktuurile. Ma tunnen, et olen rahul nende maailmadega, mida ma nende kahe karakteri abil lõin. Ja nüüd ma ei tea! Albumi tegemine võtab teatud mõttes aega terve elu, kuid tuleb lihtsalt seada tähtaeg. Esimene album „Upsweep“ sündis nädalaga. Ma andsin teada, et mul on album olemas ja mul on vaja lihtsalt lõpetada oma tuur. Läksin tagasi New Yorki, hävitasin end ja tegin nädalaga albumi. Tähtajad on loomingulise protsessi kõige olulisem osa. Muidu pole sul mingeid piiranguid, mis murraksid sind sinu mustritest välja. Loomingulisus on mustrite murdmine. Kui mõelda luulele – sulle on ette antud täiesti veidrad riimiskeemid ja sellest sünnib selline huvitav keeleseade!“
Sa oled löönud kaasa ka erinevates (tantsu)projektides. Kuidas on see Sinu muusikuteekonda kujundanud ja millise tähtsusega on need projektid olnud?
„Nende mitmekesisus teeb neist igaühest väga olulise projekti. Üks minu kõige lemmikuimad asju on teha muusikat liikuvale pildile. Ma jumaldan töötamist tantsijatega. See on väga veider meeleseisund. Sa kaotad end keha kummalisse keelde. Niivõrd raske on seletada või isegi mõista helimaastike loomist liikumisele. Ühel päeval soovin ma kindlasti teha tuuri koos tantsijatega. Erinevalt teistest loomeinimestest, pühendavad nad terve oma elu, et arendada uskumatuid kehalisi vorme.“
Millised on su ootused Jazzkaarele ja mida sooviksid öelda Sind kuulama tulnud publikule?
„Ma olen siin niivõrd suure uudishimuga ja sooviga võtta siinolemisest kõike, mida võtta annab. Siin on au ja privileeg viibida ja ma ei võta seda kutset iseenesestmõistetavana. Mu ainus ootus on olla ise avatud. Anda ja vastu võtta nii palju, kui ma siin olles saan. Ma lihtsalt loodan, et inimesed seostuvad minu muusikaga. Loodan, et keegi publikust sulgeb silmad ja mõni tunneb end turvaliselt, või on kurb. Suur osa minu muusikast on melanhoolne ja vihane. Aga kuna see tuleb läbi viiuli, siis ma ei tea, kui vihane see nüüd on (naerab). Kuid ma olen väga huvitatud ka teiste muusikute esinemistest ja soovitustest Eesti artistide kohta. Ma tean, et siin on väga lai pärimusmuusika ajalugu.“
Praegusel ajal on väga populaarne luua uut muusikat, mis baseerub pärimusmuusikal. Mida sa sellest arvad?
„Minu jaoks on see üks huvitavamaid arenguid. Kui inimesed ei kaota ühendust vanade traditsioonidega, vaid suudavad neid tõlkida kaasaegsesse maailma – see on äärmiselt huvitav protsess. Ma arvan, et inimesed otsivad ühendust kunstiga, mis baseerub traditsioonidel, kultusel ja maagial, sest praegusel ajal on väga lihtne teha kunsti ja muusikat, mis on kõik ühesugune, aga nii kaob selle aura ja sügavus. See ei ole mulle üllatav, et inimesed soovivad tagasi minna helide juurde, mis loodi ajal, mil kunsti ja vaimsuse suhe oli palju kontsentreeritum.“
Kas me oleme kunsti kaotamas?
„See on nii suur filosoofiline küsimus. Ma arvan, et me oleme veel teel, et mõista, mis on uus kunst. Ma olen nii lummatud tulevikumuusikast, mida inimesed teevad. Näiteks Björk, kes ületab hullumeelseid piire või St. Vincent – nad on tõeliselt laiahaardeliselt leidlikud ja loovad inimesed. Neid näiteid on veel väga palju. On inimesi, kes loovad kartmatult uusi helisid ja see on väga lahe. Ma ei arva, et kunst on kadunud, sest meil on võimalik seda reprodutseerida. Ma lihtsalt arvan, et me peame muutma väljakutseid ja nihutama arusaamu, kuidas me kunstist räägime või seda mõistame. Kunst on nüüdsel ajal seotud palju rohkem poliitikaga.“
Sa oled äärmiselt positiivse energiaga inimene, aga Sinu loomingus näeme me palju valu. Kust see vastandlikkus tuleb?
„Ma ei tea, kuidas on võimalik ühte tunnet ilma teiseta tunda. Kõndides väljas ja nähes, kuidas päiksekiired läbivad õitsvat magnooliat, tekib tahtmine lihtsalt nutta. See on see osa elust, mis teeb õnnelikuks ja samal ajal ka kurvaks. Et üks saab seda tunda, aga teise inimese kodu pommitatakse. Rõõm on seotud tänulikkusega ja tänulikkus aitab rohkem süütundega elada. Süü asemel tunned sa lihtsalt tänulikkust ja sul on rohkem energiat olla teiste inimeste vastu empaatiline. Need kaks tunnet on lahutamatud. Ma arvan, et väga hea on lasta kurbust enda sisse – see on väga suur osa elust ja aitab olla meil teadlik teistest inimestest ja nende kannatustest. See aitab olla omavahel ühenduses ja selles on ilu.“
See on väga ilus sõnum.
„Me peame olema lihtsalt kuradi rohkem kannatlikud ja mõistvamad üksteise suhtes. Me võiksime olla kõik üksteisega palju mänglevamad, südamlikumad, leidlikumad ja kannatlikumad. Raske on elus olla, aga see on parim!“
Suur tänu Sulle ja ma jään Sinu kontserti väga ootama!
„Mul on nii suur rõõm siin olla! See, et mind mind võetakse sellise tänutundega vastu, tekitab minus tunde, et mul on palju anda.“
Hannah Epperson (Kanada)
21. aprill Vaba Lava
Koosseis:
Hannah Epperson – vokaal, viiul, luuper
Vaata kontserdi pildigaleriid siit!