Jõulujazzi alustanud Hansoni, Maakeri ja Vaigla kavas oli niivõrd palju põhjamaist talvisust, et kujuteldavatest jääpurikatest KUMU auditooriumi pingiservadel võis unistada küll, arvab Ivo Heinloo.
Selleaastase Jõulujazzi esimesed helid ja hääled kõlasid KUMU auditooriumis, kus laulis Hedvig Hanson ja teda saatsid Andre Maaker ning Raul Vaigla kitarridel. Täismaja kohale meelitanud kavast sai osa ka Ivo Heinloo.
Et tänavuse Jõulujazzi üheks märksõnaks on naisvokaal, siis sobis Hansoni-Maakeri-Vaigla esinemine avakontserdiks igati hästi. Hedvig Hansonit on eestlased ikka armastanud ja selle tõestuseks oli taas kord väljamüüdud kontserdisaal, kuhu publiku mahutamiseks koguni lisatoole oli paigutatud.
Ja pole ka mõistatus, miks – seal, kus on Hedvig, alati toimub midagi. Hetkest, mil ta lavale astub, on kõigi pilgud tahes-tahtmata ühte punkti naelutatud. On see siis tema võluv publikuga suhtlemise viis või nüanssidest tulvil hääl või midagi kolmandat, aga igal juhul on Hansonil kuulajatele alati miskit uut pakkuda. Seekord kasutas Hanson peale hääle ka teisi heli tekitamise vahendeid, teiste seas trianglit ja kastanjette, aga ka näiteks üht keraamilist vaasi, mis efektiivselt löökpillina rakendust leidis.
Ühe Hedvig Hansoni kontserdi kohta tavatult palju kasutati elektroonikat. Kõik ikka selleks, et jõuda lähemale heli täiusele, mille poole muusikud on alati püüelnud. Et Urvaste rahvalaulu saab esitada, abimeheks sülearvuti ja IT-ajastu muud võimalused, on meie tänapäevane reaalsus. Taolise vana ja uue sünteesi kaudu on võimalik avastada ennekuulmatuid kõlavärve.
Hanson-Maaker on tõenäoliselt üks tuntumaid džässkoosseise Eestis. Jõulujazzi kontserdil oli aga nendega mestis ka Raul Vaigla, kelle bassikäigud lõikasid kohati läbi nii lihast kui luust. Kontserdi viimases loos usaldatigi publik jäägitult tema ja ta kaasatõmbava soolo kütkeisse. Ka Andre Maaker näitas, et suudab jätkuvalt üllatada ning elas oma kitarrimängu sisse lausa patmethenyliku pühendumusega.
Hedvig Hansoni, Andre Maakeri ja Raul Vaigla kava kandis nime „Talvemaastikud”. Väljas valitsevat sombust sügisilma arvestades tundub see ehk paradoksaalne, ent pole tegelikult hoopiski mitte. Hansoni, Maakeri ja Vaigla kavas oli niivõrd palju põhjamaist talvisust, et kujuteldavatest jääpurikatest KUMU auditooriumi pingiservadel võis unistada küll.