Eesti laulja kolmas plaat ilmus rahvusvahelise plaadikontserni Universal sõsarmärgi EmArcy all. Tegemist on suurepärase plaadiga, mis ründab rahvusvahelist plaaditurgu ja püstitab kõrgeid eesmärke.
Hiilivad avahelid sosistavad tuttava küsimuse armastuse värvist. Need on Terry Callieri sõnad ja viis, millesse Hedvig Hanson on lisanud tubli annuse iseennast ja teistmoodi tõlgendust.
Tegelikult on laul umbes 30 aastat vana. Hedvigi kõrva ulatus see Callieri 1997. aastal ilmunud kontsertplaadilt. Hingestatud jutustaja-poeet Callier on oma folgi ja jazzi seguse muusika ning musta nahavärviga üpris sümboolne valik alustama plaati. Chicagost pärit mees tegutses aastaid poolenisti varjus ja kerkis sealt suurelt tuntuks alles 90ndatel kui tema vastu hakkasid huvi tundma acid-jazz’ist innustunud publik. Täpsem olles oligi tema varjust välja tooja plaadifirma Acid Jazz.
Et kuidas see kõik puutub Hedvig Hansoni plaati “What Colour Is Love”? Miks mitte, sest acid-jazz tõi omal ajal hulga värskust ja uut publikut pisut juba kopitama kippuvasse jazzmuusikasse. Mitmed kõrvalrajad tehti lahti ja need muutusid üllatavalt huvitavaks. Lubatavuse piirid jazzis said suuremaks – ka sõnaga “jazz” tähistatud helide kaal muutus. Nii näiteks poleks Hedvigi plaati paarkümmend aastat tagasi söandatud jazziks nimetadagi, praegu on ta seda aga kindlasti.
Uuenenud Hedvig Hanson sirutub samuti mitmes suunas, lähtudes oma kunagisest musta muusika armastusest (esimene armastus, teadagi, jätab sügavaid jälgi), järgides seejärel tekkinud jazzirada ning sellega järkjärgult kaasnenud horisontide avanemist igasse ilmakaarde.
Nagu Callier on pisut psühhedeelne ja poeetiliselt unistav oma lauluunistusis, nii ka Hedvig heljutab oma häält küsimusega armastuse värvidest helidel nõnda, et sellest kangastub kujundpilte. Loo lõpus ilmuvad muusikasse ehtsalt acid-jazz’ilik gruuviõõtse ja Deniss Paskevichi mängitud flöödivärelused. See on nauditav sissejuhatus.
Huvitav on lugeda venekeelse väljaande Jazz Kvadrat arvustaja Leonid Auskerni küllap üpris tüüpilist reaktsiooni Hedvig Hansoni plaadile. Ta tunnistab, et see on tema esimene kokkupuude eestlanna mustseerimisega ja plaati peale pannes oli tema saatjaks tugev skepsis, mille sünnitas Diana Kralli ja Norah Jonesi suguste kommerts-jazzitaride ümber kergitatud reklaamikõmu. Arvustaja kartis, et tegemist on nende sõiduvees areenile upitatud klooniga. Pea kõik plaadifirmad üritavad ju praegu, soovides vähemalt Norah Jonesi edu kellegi või millegagi korrata. “Kui skepsis haihtus kiirest,” tunnistas venelane, “ning asendud vaimustusele lähedase tundega.” Ta ei häbenenud nimetada kuuldavad väljakujunenud meistri tööks, tõstes esile eelkõige seda, et Hedvigi hääles kajas jazzmuusika mineviku suuri meistreid, kuid ta ei kopeerinud neist kedagi. Eraldi mainis Auskern laulja komponistivõimete näitene afrokuuba stiilis lugu “Afro White”, mis plaadi ülejäänud ballaadlikust stiilist eristus üksjagu.
Hedvigi enda kirjutatud “Afro White” on rütmikas päikesemuusika selgelt brasiiliapärase vokaliisiga ja sambakarnevali fiilinguga. Pealkiri viitab vähemalt ühes tõlgendusversioonis võimatule kombinatsioonile, mida võib esineda vaid kujutlusis. Samba kui musta ja valge lõbukultuuri kokkupuuteis sündinud nähtus oli samuti võimatu kombinatsioon valgest ja mustast, kuni ta sadakond aastat tagasi hakkas helides muutuma reaalseks. Praegu ei pane see kedagi kulmu kergitama.
Hedvig on möönnud, et kuigi ta püüab vähehaaval distantseeruda oma kunagisest soul-muusika armastusest ja on isegi omaaegsed lemmikplaadid ära kinkinud, pole vaimustus musta muusika energiast teda ometi maha jätnud. “Afro White” ongi kui kummardus selle pulbitseva elurõõmu poole, mida kätkeb mustanahaliste kultuur valgete silmis ja kõrvus. Löökpille mängibki mustanahaline Mamba, kelle poolt lisatud eheduse hõng ei saa jääda kuulajale märkamata.
“Afro White’i” kontrast järgmise looga “Ehk Nüüd” on kui sajakilomeetriselt tunnikiiruselt kahe sekundiga jalakäija temponi aeglustamine. Ent seda vaid alguse jagu. Pärast esimesi tekstiridu võtab laul õhulised tuurid üles ja kepsutab latiinolikus rütmistikus peaaegu lenneldes. Tekkiv atmosfäär on vastupandamatu, tusataeva pilvi hajutav. Üllatus suurde rahvusvahelisse levisse paisatud plaadi kohta on muidugi see, et lugu ei ole inglisekeelne, vaid enamikule selle plaadi kuulajatest tõenäoselt täiesti arusaamatus eesti keeles.
Hedvig Hanson meenutas ühes intervjuus seda laulu kui juba lapsepõlvest tuttavat ballaadi, kuna see kuulus tema ema repertuaari. Gennadi Podelski meloodia ja Heldur Karmo tekst on küllap tuttav paljudele, kes aastakümneid elanud eestikeelses keskkonnas ja seda laulu vahetevahel raadiost kuulnud teiste häälte esituses ja hoopis teistsugusena. “Olen valmis elu vastu võtma varjukülje kaudu,” laulab Hedvig Hanson, “aga laulu jätta ma ei saa.” Laul räägib sellest, kui sul on elus probleeme, siis otsi ikka abi muusikalt. Väärt mõte.
“Love Is Stronger Than Pride” on üks kuulsaid lugusid kõrva paitava pop-jazzi ühelt suurkujult Sade’lt, kes on Hedvigi üks uusi lemmikuid. Mõned aastad tagasi käis Hedvig Sade’ “Lovers of Live” kontserdilt ja sai sealt elamuse. Selle hetke üks tähistus see laul ongi. Armastus üle Uhkuse sobib talle hästi, vormub kenasti plaadi tervikusse.
Intervjuus saksa veebiväljaandele Jazz Echo selgitas Hanson, et “Love Is Stronger Than Pride” sobis suurepäraselt ka tema ansambli muusikutele, kes ilma milleski kokku leppimata mängisid selle kohe esimeses proovis huvitavas seades maha, ilma et tulemus sarnanenuks häirivalt palju originaaliga. Sealsamas rääkis Hedvig sellest, et ta oli meeldivalt üllatunud, kui leidis sama loo ka Herbie Hancocki uute standardite plaadilt. Ta oli valinud õigesti, ta leidis oma vaistule kinnitust, väitis ta.
Eriti huvitavana jäävad siin kõrva Jorma Tootsi napinoodiliselt hiiliv klaver ja Anto Õnnise vibrafonipassaažid. Muidugi ka pala enda õhustik, milles tasases pinges ei kaja Sade’ siidjat paitust.
“Someday I’ll Over You” on Hedvig Hansoni enda tehtud svingiv, kuid üpriski bop-tunnetusega pala, mida alustavad paar indialikku häälemängu ja sisinat. Nukrus muutub siin mõnel hetkel suisa talumatuks ja see tunne haarab. Sellist tunnet ei saa muusikassse luua ilma niisugust kurbuse valu ise läbi elamata. Küllap on Hedvigi elus, nii nagu pealjudel inimestel, neid momente olnud. Ja lauldes hakkab kergem, rõõmul on pärast ruumi tagasi tulemiseks. Skättimine loo keskel paneb kõrva teritama.
“Let Me Love You” on Hansoni sõnul inspireeritud jazzidiiva Shirley Horni kuulamisest. Ühtlasi on Horn üks tema ema suuri lemmikuid. Klaver, hääl ja Mihkel Metsala flüügel viivad kuulaja tundesse sisse. See on üksiunistus, nende hetkede kaja, kus aeg mõtete sees seisab peaaegu paigal, tegeleb iseendaga. Ja oma armastatuga, sina-mina suhtega, selle väga levinud pisimaailmaga.
Kitarrist Andre Maakerile kuulub plaadil temanimeline unistus-vahemäng “Andre’s Dreamin’” akustilisel kitarril, mis vältab veidi üle minuti. See on peaaegu katkestuseta proloog laulule “Sweet Dreamin’”, mis Hedvigi enda väitel on üks esimesi laule, mille ta kunagi ise tegi. Askeetlikult lihtne taust, veidi kitarri ja natuke löökpille ja bassi. Sade’likum kui eelnenud “Love Is Stronger Than Pride” kogu oma ladinliku unistava tusameelega, üksiolekuga. Lõpus kipub pala küll veidi nagu seisma jääma ja iseendasse takerduma.
Kaheminutiline “Tender Intro” tuleb tuttav ette Hedvigi eelmiselt plaadilt “Tule mu juurde”. Just see pala andis siis põhjust viidata Hansonile kui trenditeadlikule ja moodsate rütmide vastu huvi tundjale. Hoogne ja sööstev pala on selgelt tänapäevane, aimatavate funk-mõjudega.
“The Story Of Young Love” kulgeb aeglaselt. Järjekordne Hedvig Hansoni enda lugu. Öine unistus. Niisugusena kuulub komplekti järgmise lauluga.
“Üksi keset ööd” on teine eestikeelne laul plaadil. Viisi autor Rein Soontak oli 80ndatel tuntud nende muusikute ringkonnas, kes tiirutasid kontsertidega Venemaal. Siis kadus mees Soome, kuid tema laulud jäid – vähetuntud isegi eesti kuulajatele, kuid üllatuslikult Hedvig teab. Taas öö ja üksindus, jälle unistus ja iha.
Saade tekitab modaalsele jazzile iseloomulikke helitasandeid kui tasapinnal laiuvaid pilvi, aeglaselt muutuvad korduvmustreid, uinutavat, lohutavat hüpnoosi.
Veel aeglasem ja sisekaemuslikum on “You Better Leave”, kus isegi õhk peaaegu et ei liigu. Mihkel Metsala sahistab siin tasa trompetit. Mitte oskus mängida palju noote pole peamine, vaid võime tunnetada seda miinimumi, millega peaaegu kõik on võimalik ära öelda. Metsala on seda tunnetust harjutanud, on selle poole püüelnud ja tunneb ennast niisuguses heliaskeesis kindlalt.
Plaati lõpetav “Pat’s Lullaby” on pühendatud Pat Metheny’le. Unelaul veevulina ja kauneid meloodiaid joonistava kiikumisega. Läbinisti positiivne maailm avaneb – üsnagi samasugune, mida Metheny aastaid on oma kitarri ja bändiga esile kutsunud. Andre Maaker isegi püüab ühes soolos tabada Metheny kõla ja käekirja. Üks vana eesti lasteunelaul kumab siin lõpuks. Eestikeelsena. Ootamatult. Huvitavalt. Pikalt. Punktipanevalt. Plaadi üks kaunemaid hetki.
“What Colour Is Love” on hoomatavalt jazzilikum kui Norah Jonesi palju kõneainet tekitanud ja müüginumbreid kogunud plaat. On aeg, mil ükski uus naisnägu ja –hääl jazzis voi sellega piirnevates muusikates sellest võrdlusest ei pääse. Hedvigi suur pluss on see, et ta ei kopeeri otseselt kedagi. Ta oskab olla vaheldusrikas. Plaadil polegi üllatuslikult lugusid, mida tahaks edasi kerida. See on õnnestunud ja nauditav plaat. Suisa imelik, kui see ei leiaks laia ja soosivat vastukaja.