Hedvig Hanson - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

17/11/2008 Hedvig Hanson

Arvustused

Hedvig Hanson on lauljana liikunud sammukese edasi – sõna tähenduse, lihtsuse, tundeselguse ja tõelise muusikalise sisukuse poole.

Hedvig Hansonit jazzlauljana on olnud juba üle kümne aasta. Jättes seljataha üpris paljulubavalt alanud poplaulja karjääri, sadas ta otsekui eikuskilt 90ndate lõpus siinsele ahtale jazzareenile koos ansambliga Basic Concept. Retrohõnguga Ameerika evergreen’id, mida ta plaadil “Love For Sale” esitas, särtsusid toorenergiast ning noor lauljatar oli võluv umbes sarnasel moel nagu on seda varasematel aastakümnetel olnud paljud ei-vaata-tagasi-hoiakuga seksikad jazzineiud, kes flirdivad nii popi kui oma kuulajaga. Vokaaltehnika ja jazzinõksud on sealjuures viimane, millele mõeldakse.
Plaat-plaadilt on Hedvig liikunud jazzlauljaks saamise teel. Kui ta mõned aastad tagasi sõlmis plaadilepingu suurkompanii Universal tiiva all tegutseva maineka leibeli Emarcy’ga, siis tundus, et maailmavallutuseni jääb sealt vaid kukesamm. Emarcy ajalugu ja väärikatest esitajanimedest kubisev kataloog tähendas, et eestlanna sattus päriselt seltskonda, mida ta varem oli oma plaadiriiulil imetlusega vaid silmitsenud, ja hardusega distantsilt kuulanud.
Aga tipus on kitsas, trügijaid palju ja reeglid tegutsemiseks jäigad. Hedvig Hanson tunnistas, et linnakärast eemale tõmbujale ja oma laste kasvamist rõõmuga jälgivale emale oli selline perspektiiv emotsioone jahutav. Juba koos Andre Maakeriga 2004 tehtud “Nii õrn on öö”, millest ilmus ka Universali märgi all inglisekeelne variant “You Bring Me Joy”, andis märku uuest suunast – eestikeelse tunnetuse suunast, püüdlusest lihtsama ja selgema heli poole.
“Kohtumistund”, mille helipildi meisterdajaks Andre Maaker, on täpselt, see, mille poole üritas, kuid veel päriselt ei suutnud sirget rühti säilitades astuda “Nii õrn on öö”. Eestikeelne plaat, eksimatult jazzmuusika, kuid pealetükkimatute soolodega, diskreetne ja samas milleski ka enesekindel ja jõuliselt veendunud. Viimasele pole võimalik täpselt näppu peale panna, et väita, milles see täpselt avaldub ja mis see on. Hea muusika üks eripärasid ongi teatav annus salapära ja seletamatust, mida justkui hoomaks, aga mille olemusest ei paindu sõnad selgitust andma.
“Kohtumistunni” puhul võime rääkida eelkõige Hedvig Hansoni liikumisest lihtsuse ja selguse suunas. Aga niimoodi, et maha on jäetud ilustuste ballast ning püütud lähemale jõuda iga sõna ja heli tähendusele ning paiknemisele tervikus. Selgemini joonistuvad välja detailid, rõhuasetuste muster juba moodustab midagi kolmandal plaanil. “Kohtumistund” ei ole veel kohalejõudmise-plaat ehkki tähis on ta küll. Teekond muusikasse on tegelikult lõputu.

Kui ennist sai öeldud, et on püütud loobuda “ilustuste ballastist”, siis riivab see müksates kindlasti jazzmuusika üht alustala – improviseerivat-varieerivat tõlgendamisviisi, kus esitustehnika virtuooslikkusel ja sageli lopsakal tulevärgil on omaette väärtus. Hedvig on siin sirgjoonelisem, umbes nagu “Ema laulude” plaadil, kus jazzitunnetus oli taustal ja polnud kohati üldse oluline.
Tema eesti keel tahab olla laulev ja võimalikult loomulike rõhkude-intonatsioonidega nagu kõnes, mitte veidralt inglaslik, nagu me oleme kuulnud mõnel tema varasemal plaadil. Sellise loomulikkusega kaasneb kindlasti ka suurem kommunikatsiooniaste. Kuulaja saab tulla lähemale laulule endale ja olla rohkem osa selle atmosfäärist. “Kohtumistund” ongi kohtumine. See on intiimne plaat, sest kohtumine kuulajaga toimub niisuguna.
Oma osa atmosfääri loomisel annab plaadi ümbris. Sügislehtede värvikülluse keskel vanal puupingil istuv Hedvig on riides nagu omaenda vanaema, käes erkpunane vahtraleht ja seljataga säbruliseks kulunud krohviga sein. See on turvaline ja vanamoodne nurgake, kus ta istub ja mida arvatavasti soojendavad pilvede vahelt piiluvad üksikud päikesekiired, mis siinse kliima sügises on haruldased. Selle tunde nimi on nostalgia – iseendas, suletud eesriiete taga, meenutuste turvas olemise soe tunne.

Üks väga oluline detail on Hedvig Hansoni uue plaadi puhul veel. Andre Maaker on teinud väga huvitavalt saundi. Teda võiks praegu pidada Eestis parimaks stuudiokeskkonnas jazziheli tegijaks. Ta kuuleb ruumi teistmoodi kui teised nupukeerajad, ta oskab helipildi teha helgetes toonides läbipaistvaks ja anda instrumentidele – ka häälele – oma individuaalsuse. On maitseküsimus, kas kõiki tema valikuid teatavate stampidega harjunud kuulaja omaks võtab, kuid selles, et tal on helimeistrina isikupära, pole kahtlust.
Plaadil on märge, et bänd salvestati Viljandi Muusikakoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias, Hedvigi laul aga Music Makeri stuudios, mis tõenäoselt tähendab kodustes tingimustes lindistamist. Tulemust kuulates tuleb rõõmu tunda, et hästi ja isegi väga hästi on võimalik plaati salvestada ka mujal kui raadiostuudios või Linnahallis, kus on kaks kõige vanemat ja tuntumat helistuudiot Eestis. On hea, kui raskupunktid nihkuvad.
Loomulikult mängib Maaker plaadil ka kitarre. Häid sõnu väärib Kristjan Randalu kaverimäng. Ta on nagu äravahetatud võrreldes Tanel Rubeni kevadise plaadiga “Kogutud rikkus”, kus ta püüdis olla jazzimehekult keerukas ja jõuline. “Kuulamistunni” kontekstis on Randalu mängus hoopis rohkem ruumi ja teda oleks seetõttu ka justkui rohkem ja paremini kuulda igas mõttes.
Kontrabassil on Ara Yaralyan, kes tavaliselt ei hiilga küll mängutehnilise virtuoossusega, kuid kelle pühendumine ja sisukas sügav on esituses kuulda. Rütmipoolel on tegevad Ahto Abner trummidel ja Soomes elav päikeseline Abdissa “Mamba” Assefa, kes alatasa käib siinseid muusikuid aitamas. Siin ja seal kuuleme soomlase Jukka Eskola maitsekalt sujuvaid trompeti- ja flüügelhornisoolosid ning Siim Aimla saksofonimängu.

“Kohtumistunni” laulud on osalt vanad ja osalt uued. Avajaks on aeglane tõlgendus Uno Naissoo klassikust “Palus pohli punetab”; Olav Ehala armastusehümn “Põlev puu” sillerdab ja voogab elavhõbedase rõõmsa rahutusega, hea näide sellest, kuidas üdini jazztõlgendus saab olla stiili mõttes pealetükkimatu
Valter Ojakääru laulu “Sõnad tuulde” kummastatud ja suisa kentsakavõitu tangoõhustik, mille õhustikku iseloomustab kenasti (laulu)tekstirida: “Helgeina hoian alles lootused, tuulgi peab hinge kinni ootuses.” Huvitav on taas see, et ei mingit melanhooliat ega murepilvi isegi seal, kus neid nii lihtne suisa loomulik oleks laulusse tekitada.
Margus Kappeli “Kohtumistund”, mis plaadile nime andnud, kõlab paljudel kõrvus Ivo Linna käreda häälega ballaadina Rock Hotelli esituses. Hedvig laulab siin rohkem teksti kui tuntud meloodiat. Ta toob esile mõned huvitavad tahud (“Kuidas sa küll võid öelda, et elu on lõputa piin…”). Tähtis, et on kellele mõelda ja loota.
Villu Veski “Saabumine” saab täidetud richardbonalike leelutustega ning muretu pilvedeni kerkiva ilumeelega.
Heini Vaikmaa lihtsa ringja-keerduva meloodiakäiguga “Jää kauaks mu juurde” on plaadi üks ballaadlikumaid laule. Soojadest läbielatud hetkedest ja lauludest.

Tähelepanuväärsem ja huvipakkuvam on aga see pool plaati, mille Hedvig Hanson on enda uute lauludega täitnud.
Ernst Enno tekstile “Me sügavam sisu” elus rändamise sunnist, kuuluvustundest sarnaste mõttemaailmade vahel, jutustab oma lugu mingi niisuguse kergusega, et olemise tõsiduse pool näib paratamatu ja loomulik nagu tuules heljuv puuleht. Siim Aimla flöödisoolo rahustav lihtsus on selle retke üks kõrgpunkte.
Laulja enda tekstile laul “Kui kaua veel” on valguseküllane ja helge tundega läheduslaul, inimlikust tundest ja kuuluvusest. “Kui kaua veel suudan vaikida su ees / kui süda ihkab laulda sinule.” Tore.
Runneli luulega “Ma tean, et tulen kord jälle” on endakeskne mõtisklus. Teine Hedvigi läbinisti enda laul, Andre Maakeri kitarri saatel esitatud “Valge lumi lange mu peale” jäädvustab kristalselt kauni ja puhta hetke, mis “meeli jahutab” mõtteid selgitab. Hedvigi uus lauljamina on siin lähivaates – see, kuidas ta hingeõhuvärelustega mängib, hääle aatomitesse tundekilde poetab.

Väga ja väga kuulamisväärne eestikeelne jazziplaat, Hedvig Hansoni uus hääl, tema järgmine samm, helge ilmatunnetuse manifest.

Koosseis:
Hedvig Hanson – laul
Andre Maaker – kitarrid
Kristjan Randalu – klaver
Ara Yaralyan – kontrabass
Ahto Abner – Trummid
Abdissa “Mamba” Assefa – löökpillid
Jukka Eskola – flüügelhorn, trompet
Siim Aimla – saksofon, flööt

Lood plaadil:
1. Palus pohli punetab
2. Põlev puu
3. Me sügavaim sisu
4. Saabumine
5. Sõnad tuulde
6. Kui kaua veel
7. Kohtumistund
8. Ma tean, et ma tulen kord jälle
9. Jää kauaks mu juurde
10. Valge lumi lange mu peale
11. Proloog
12. Kes sind on näinud