“Pärle ilmas on mitu tükki, kõigist laulda me ei saa” – ühest saab küll. Nimelt oma selleaastasel kevadtuuril olev Judith Hill saabus maarjamaisesse linnulaulu Hollandist ja sinna tagasi ka lauljanna siitmailt pärast kontserti lennutatakse. Aga vaatame siis, milliseid kevadnoote ta meile meenutuseks inimtulvil Vabale Lavale maha jättis.
Eks “hinnata” saab seda, mis ise oled kogenud. Kui kuskilt minevikust kogemust võtta ei ole, siis tuleb piirduda “just siin ja praegu” ajahetkes olemise ja viimase sõnalis-emotsionaalse väljendamisega – seda nii laval esineja kui ka publiku mõttes. Jah, Judith Hilli ülimalt väljendusrikas hääl ja nakatav temperament haarasid publikut esimesest tutvumishetkest. See oli fakt, sest laval oli kahtlemata tugeva karakteriga enesekindel naine, kes oma ilusat hinge läbi esitatud lugude publikule esitles. Aga võib öelda, et ka lausa perehinge, sest laval oli ka Judithi ema Michiko Hill klahvpillide taga ja isa Robert Hill tegutses bassistina. Lisaks olid Gregory Moore kitarril ja Michael White trummidel.
Ema ja isa on üles kasvatanud tütre, kes oma esimesed laulud lõi nelja-aastaselt, kes oma mahlaka häälega on kõlanud Michael Jacksoni, Stevie Wonderi, Elton Johni, Rod Stewarti, Josh Grobani ja paljude teiste artistide taustaseadetes nii heliplaatidel kui kontsertidel. Oma 2009. aasta tuuril laulis lauljatar Michael Jacksoniga ka duetti – viimast Judith Hill kontserdi lõpupoole nii sõnades kui ka liigutustes ka meenutas. Aga plaatidel-kontsertidel esitatu on kõik Judith Hilli enda looming, ise on ta need lood arranžeerinud ja produtseerinud ning palades saab ja sai nautida ka Hilli säravat klaveri- ja kitarrimängu.
Nüüd aga proovin mõne tõmbega kõiki kuuldud-nähtud lugusid tutvustada. Saali ootusärava elevuse ja sigina-sagina lõpetas ansambli lavaletulek: sissejuhatuseks üks poprockilik lugu, milles tuleb kohe välja ka lauljanna pillimängimise oskus. Soolokitarri edasiviiv rütm ja refrään on kaasahaaravad. Robert Hilli bassisoolo ajal on rahvas kohe kaasa plaksutamas. Järgneb Judith Hilli võimas vokaalinäide ning hiljem üks aeglane ja võimas ballaad päikesetõusust. Neljandaks otsa üks funky lugu: siin on nii-nii palju tunda seda häid vanu 70ndaid, pluss sissekootuna ühe teada-tuntud loo tõlgendus. Nostalgia. Väga hästi tehtud.
Seejärel tutvustab Hill oma ema ja isa. Ei saa mainimata jätta, et Gregory Moore on ikka väga vahva oma soni ja olekuga. Viienda loo algul pannakse kõik rütmi kaasa plaksutama. Ülimalt rütmikas lugu, eriti sobivad kokku Judith Hilli ema ja isa ning Gregory Moore´i backi kooslaul. Judith Hilli klaverisoolo, Michiko Hilli soolo ning trumm müttab – kõik muutub kullaks Hillide käte all.
Seejärel räägib Judith, kuidas ta Tallinna vanalinna nautis ja mainis, et seal oli tore. Aplaus. „Ärge unustage inimesi, kes teie eludest läbi on käinud!“
Kuues lugu algab kitarrisoologa. Publik saab kostitatud väga kauni blues-soul ballaadiga. Imehästi sobivad kokku kahe kitarri soolod, mida toimetatakse üheaegselt. Järgmisena näeme lauljannat kui tõelist diivat. Perfektne paarisuhte lugu, vaatega Taevasse. Aga arvake ise, kes paariline on.
Järgmisena tulevad kaks lugu Hilli esimeselt ja teiselt albumilt. Esimene on mahlakas ja vaikne hingesoul – ema ja tütre klahvpillide soolod. Hääl käib erinevates partituurimaailmades. Teine lugu jutustab end sarnaselt eelnenuga, kuid võistlevad mõlemad soolokitarrid Judith Hilli häälega ja teineteisega – väga hää komponeeritus, võidab soul, mis paneb keha rappuma. Lõpp läheb aga rock-funkyks üle. Midagi pole teha, võrratud kitarrid!
Järgmise laulu kompositsioon on stiilselt üllatav, huvitavad üleminekud muidu nii traditsioonilise funkisouli sees. Vokaali kooskõla missugune! Järgmisel lool on aga mustlashing ja -vaim. Läbilõikav häälekarje.
Järgneb üks ideaalne funky, isa ja tütre kooslaul. No nii, ei saa jälle jätta kitarre kiitmata ja seda, kui müstiliselt tuleb sisse Gregory Moore´i hääl!
Jutustus kuningannast ja tuhast. Led Zeppelin via soul. Ansambli potentsiaal on tohutu, ilmselt võiks mängida ükskõik mis stiili ja ooperit – kus ja millal iganes!
Edasi. Tippballaad. Armu ja nuta, rõõmust. Hoia käest ja laula. Laula, inimese hing…
Järgmine lugu on pühendatud Judith Hilli inglitele, eriti emale ja isale (kui inglitele). Selle pala ajal on viimane aeg esile tuua siiani mainimata jäänud tõsiasi: Judith Hilli ema esitab läbi kontserdi oma klahvpillidel müstilist, läbikomponeeritud, võib öelda ka teatud religioosset helipilti. See on tõesti kaunis. Lõppu veel Gregory Moore’i tõhus klassikaline soolo.
Lühilugu. Selle helipilti võiks iseloomustada kui kokkuvõtet.
“Alati hoidke oma usku,” ütleb Judith. Publiku poolt rütmi kaasaplaksutamine on vägev, sest see ei ole niisama plädistamine. Kõik see hea, mida rahvas juba õhtu läbi kuulnud, see tuuakse nüüd uuesti rahva ette! Nonoh, oligi plaaniline lõpulugu.
“Ma olen kaunis,” kõlab esimese lisaloona. Ballaad. Võrratu ansamblimäng, pillid kõlavad võrratult. Ja ikkagi, no on ju Zeppelin! Pluss naine, Judith Hill. Too pärl.
Kooslaulmine ehk selline “kergem” mahalaul “My people”. Kolmas lisalugu ehk kontsert algab uuesti. Kõlab jälle pärlikee hääl perfektses, kuid koduselt pirukasoojases instrumentaalis. Judith Hilli liikumine laval on nii loomulik. Ja see hääl ei unune minu kehast!
Kokkuvõtvalt võiksin öelda, et kõike ülaltoodut saan rääkida ainult iseenda nimel ja lõpuks tõdeda, et mis mina, rumal inimene, ikka jälle arvata oskan – Judith Hill ja tema kaasliikmed esitasid oma 19 loo ehk pooleteist tundi pika kontserdi jooksul publikule kogu oma stiilipaleti: nii funky-, soul-, r’n’b– ja jazzielemente, kauneid ballaade ja muid rütmikaid teemasid. Judith Hilli jõuline ja hingest tulev vokaal oleks justkui pärit 80ndate popi kuldajast, aga instrumentaal tihti ka 70ndate klassikast. Harmooniad olid rikkalikud ja emotsioone ei jõudnudki ühe loo jooksul läbi elada. Selle kõige n-ö välja mängimiseks peab kogu ansambli ühine tunnetus olema väga hea, ma ütleksin lausa, et lapselikult siiras. Ja seda see pärlikee muidugi ka oli!
Judith Hill
23. aprillil kell 21.00 Vabal Laval
Koosseis:
Judith Hill – vokaal, klaver, kitarr
Michiko Hill – klahvpillid
Gregory Moore – kitarr
Michael White – trummid
Robert Hill – bass
Vaata kontserdi pildigaleriid siit!