Tänavuse Jazzkaare viimasel kontserdipäeval esines kuulajatele Jaapani klaverivirtuoos Hiromi. Oma isikupärase lähenemisega jazzmuusikale köitis pianist Eesti publikut esimestest hetkedest. Kontserdil toimunut kirjeldab Liis Uustal.
Hiromi: The Trio Project alustas kontserti 27. aprillil Merepaviljonis äkilise sissejuhatusega. Muusikud elasid esimesest loost alates oma salapärases maailmas ja haarasid publiku endaga. Koostöö laval sujus edukalt, sest muusikud hoidsid kogu aeg üksteisega silmsidet. Ei läinud kaua aega, kui Hiromi juba püstijalu klaverit mängis.
6-aastaselt klaveriõpinguid alustanud pianisti sõrmed liikusid nii kiiresti, et publikul oli raskusi käte jälgimisega. Jazzmuusika puhul on tavaline, et lood ei kesta 3 minutit, vaid hoopis 10- 15 minutit. Mõningates lugudes jäi Hiromile klaverist veel väheks ja ta mängis ühe käega süntesaatorit, mis klaveri peale oli asetatud. Elektroonilised noodid andsid hea sõõmu särtsakust kontserdile juurde. Iga lugu oli omaette jutustus, alguse, kulminatsiooni ja lõpuga. Energiast ei tulnud üheski loos puudu. Kohati oli tunne, et pianist ei vaatagi klahve, sest silmi jagus vaid publikuga suhtlemiseks.
Kui eelnevalt oli mängitud lugusid albumilt “Move”, siis kontserdi keskpaigas kõlas lugu „Labyrinth“, mis on pärit albumilt nimega “Voice”.See lugu oli tundeline, õhus pulbitses romantikat. Muusikutel oli vapustav ümberlülitumisvõime, sest ühel hetkel kõlasid väga salapärased ja vaiksed noodid, kuid sekundi möödudes vappus lava kirevatest ja tugevatest toonidest.
New Yorgist pärit 6-keelse pilliga bassist ja Londonist pärit trummar jätsid Hiromi üheks looks lavale soleerima. See muusikapala, mille pianist üksinda esitas, oli vaikne, habras üksikute nootide sülem. Loo nimi oli „Place to be“.
Kontserdi lõpulooks oli kolmest teemast koosnev pala. Muusika, mis kõlas loo esimeses osas, oli kui tormiline meri, teine osa võlus kuulajaid dramaatilisusega. Hetkega muutus vaikne meloodia tagasi äkiliseks ja lõppes powerit täis tooniga.
Kontserdi lõppedes tõusid inimesed püsti ja aplodeeriti südamest. Lisaloona esitasid muusikud pala, kus trummar mängis vägeva soolo ja Hiromi jagas viimased jõuvarud tänuväärsele publikule. Kuulajad said osa jazzimaailma tippklassist.
Koosseis:
Hiromi – klaver
Anthony Jackson – bass
Simon Phillips – trummid