Soome jazzi praegu üks suurimaid tulevikulootusi. Neis on tõesti midagi erilist – tunnetavad tänast muusikat ja teavad ka seda, mis oli enne.
Noor kvartett, millest Soomes palju loodetakse. Lootjateks põhiliselt vanad jazzigurud. See, mis neid tõmbab, peaks ilmnema kohe avataktidest, mis pajatavad ansambli selgest kuulumisest jazzmuusika traditsioonide austate leeri.
Ansambli vanim liige, 26-aastane Verneri Pohjola mängib trompetit ja melodica’t, klaveril on Tuomo Prättälä (s 1979), bassil Antti Ljötjönen (1980), ja trummidel Olavi Luohovuori (1981). Enamik neist on õppinud Sibeliuse akadeemia jazziosakonnas ning Pohjola ja Prättälä on endale nime teinud popmuusikas nu-jazz ansambliga Quintessence. See on kuulama hakkamiseks päris paljudele veenev argument. Aga miks mitte arvestada sedagi, et Ljötjönen esineb koos ansambliga Värttinä.
Lisaks kvarteti liikmete oma lugudele on plaadil ka üks pala Ornette Colemanilt, üks Björkilt ja üks Radioheadi repertuaarist. Nii Björk kui Radiohead tekitavad välisel vaatlusel kahtlemata rohkem uudishimu kui tundmatu ansambel ise. Radiohead näib kõikjal maailmas suisa noorte jazzimeeste kohustuslikuks repertuaariks muutuvat pärast seda kui Brad Mehldau neist innustus ja nii kütkestavalt kombel jazzilikult huvitavaks mängis.
Ilmiliekki on kohe nii noor grupp, et nägi ilmavalgust alles 2002. aasta jaanuaris, kuigi ansambli liikmed olid üksteisega tuttavad juba varem ja mitmel moel ka koos musitseerinud. Juba samal aastal said nad Põhjamaade noorte jazzikomeetide konkursil esikoha ja mullu oktoobris kuulutas Soome Jazziliit Ilmiliekki aasta nooreks jazziartistiks. Seega neil on, mida ette näidata. Tegemist on ansambliga, millelt loodetakse edu mitte üksnes Soomes, vaid kaugemalgi.
Plaadi ümbrise sissejuhatavas tekstis annab Verneri Pohjola kuulajale suunavaid vihjeid. On jah jazz, ütleb ta. Samas aga annab ta lootust, et on ka midagi enamat ja väljastpoolt neid piire. Ütleb ka, et Ilmiliekki on rikkunud mitmeid jazzmuusika reegleid. Eriti selle osas, mis puutub väljendusse. Noorte asi, vihjab ta nagu muuseas. Lisab veel, et üldiselt on Ilmiliekki muusika pigem ekspressionistlik kui romantiline ning võtab arvesse igasugust infot, mida tänapäev pakub. Osutusi ja juhtnööre kuulamise alustuseks vast liigagi palju.
Kuulaja oma kõrv on ju kuningas. Avalugu “ICO” on tõesti mitmeplaaniline. Mängijad on kompetentsed, kohe kuulda, et õppinud mehed, valitsevad pilli ja struktuure. Aga et need struktuurid oleksid eksimatult need, mida sõnad tõotasid, päriselt väita ei saa. Sõnad on avaramad. Muusikas on üürikesi free-jazz’i moodi hetki, klaveril lüüritsemist, korraks segi kammivat trompetit ja 60ndate hard-bop’i popimas rütmis kappavat kontrabassi.
Björki repertuaarist pärit “Anchor Song” islandlanna esimeselt sooloplaadilt “Debut” on siiski peibutavalt uus repertuaar, mida vanemad mehed ei naljalt mängimiseks ei valiks. Pikkadel võngetel trompetisahistamine on tuttav norralaste uue põlvkonna jazzikäekirjast omamoodi modaalsusega lähenemine ühes seisundis viibimise pingega samuti. See lüürilisus jääb meelde eeskätt atmosfäärina. Selle tekitamist tuleb pidada väärt oskuseks.
Muidu jääb sõelale eeskätt kompetentsi demonstratsioon – hästi mängitud tänapäevane jazzmuusika.
Aga näiteks Verneri Pohjola ligemale kaheksaminutiline “Old May Became New”, mille pealkirja võib ehk pidada ansambli motokski, hiilgab ka kompositsioonilise küpsusega, helidünaamika peenelt kalkuleeritud mänguga, heli enese energiaga. Enamikus teistes lugudes on võimalik rohkem eristada episoodilisuste jadasid.
See ongi Ilmiliekki üks plusse, et nad oskavad vajadusel ka tagasi hoida, põhjamaise jazzi idioomis iluhelitseda, mediteerivalt hõljuda, jäädes vahel pikalt kuulama, kuidas hääl vaibub. See tähendab suutlikkust valjude helide kõrval oluliseks pidada ka päris pisikesi hääli. Selline on näiteks “Answer Kalho, Answer”, mis rullib ennast aeglaselt-aeglaselt, maaga vaid vähest kontakti omades. Aga põhjanaabrite norralaste ee-cee-emm-liku kõlaga harjunutele jääb selle mõju ära tundmise järel ikkagi kripeldama ka kohatine nootide üleküllasus, mis on pärit sellest jazzipoolest, millele vaikusest tuge otsiv heliesteetika vastandub. Sellisena sööb Ilmiliekki mõlemast heinakuhjast.
Prättälä “Melankolia” svingib tasasel sahinal ja hakkab lõpuks spiraalidena keerduma mitte üksnes ülespoole, vaid kaari tehes ka külgedele. See ei ole sving sellisena nagu me seda tunneme, see on de-monteeritud ja pisut re-monteeritud õõtse. Tänapäevasuse all mõistavadki paljud muusikud lego-mänge, kus piiratud hulgast tuttavatest ja selgepiirilistest tükkidest on võimalik moodustada paljusid mustreid ja kujundeid. Kuna Ilmiliekki stuudio-sound on nii steriilselt puhas ja metalselt selge, siis eristuvad tükkide piirjooned paremini. Legomängu mulje on kergem tekkima.
Kõige soomelikumaks muusikatükiks helidega edastuva vaimu poolest on kahtlemata kümneminutiline kaamoselugu “Blue Jyväskylä”, üks legolikumaid lugusid plaadil. Väidetavalt olevat just selle loo ümber ühel noorte muusikute koosklapi selginemise moodustunud Ilmiliekki kui nelja muusiku ühiskeel.
Radioheadi “The Tourist” briti grupi varajaselt paadilt “OK Computer” algab pea sümfoonilise helimassiivi ja pühalikkusega. Soome muusikute helitunnetust, kujutlusvõimet ja meisterlikkust näitavad need hetked päris kindlasti. Üks liigne noot või passaaž purustaks lumma, aga seda ei juhtu. Nad suudavad hoida pinget, mängides loo mõnes mõttes suuremaks kui Radiohead seda ise kontserdilaval suudab. Super! Hoidke neil silm peal. Ja kõrv muidugi ka.
Muuseas, kuigi seda võinuks alguses kergesti loota, pole Ilmiliekki debüütplaadil mingit tajutavat kokkupuudet nu-jazz’iga. Väga tõsiselt ei maksa võtta ka juttu kaugele jazzi piiridest välja ulatumisest. Kes tahab kuulata head tänapäevast jazzmuusikat, pangu just see plaat masinasse.
Lood plaadil:
1. ICO (Prättälä)
2. Anchor song (Björk)
3. Old may become new (Pohjola)
4. Answer Kalho, answer (Louhivuori)
5. Monastery (Prättälä)
6. March of the alpha males (Pohjola)
7. Melankolinaa (Prättälä)
8. Blue Jyväskylä (Pohjola)
9. The tourist (Radiohead)
10.What reason could I give (Ornette Coleman)