Anna Põldvee tahab oma muusikaga viia kuulaja ühele kasvamise teekonnale

26. aprill 2018
Reelika Vaiksaar

Anna Põldvee on armastatud noor muusik, kes esinenud nii Tõnu Naissoo kvartetiga, andnud kontserte ansambliga Unna Torm ning kostitanud kuulajaid imelise muusikaga, mis loodud koos Erki Pärnojaga. Hetkel loob lauljanna uut muusikat ning ootab juba enda esimese sooloalbumi ilmumist. Anna Põldveega vestles Jazzkaare reporter Reelika Vaiksaar.

 

Kuidas Sa leidsid enda jaoks laulmise?

Ma arvan, et see seeme sai istutatud juba siis, kui olin päris pisike. Tulen sellisest kodust, kus kuulati väga palju muusikat ja mu vanematel on superhea muusikamaitse. Nii siis juhtuski, et juba väiksena istusin, kõrvaklapid peas, ning kuulasin rokki, jazzi ja folki, muuhulgas selliseid muusikuid, nagu Neil Young, Sade ja The Police. Ma arvan, et sealt see muusika müstika minuni jõudis. Ma laulsin juba lasteaias ja algkoolis, aga tunne, et muusika on see, mida ma teha tahan, hakkas ilmselt idanema keskkooli ajal. Sel ajal sain aru, et muusika on miski, mis tuleb minu seest. Muusika pole pelgalt see, et ma lähen lauluvõistlusele, laulan ja pean justkui midagi sooritama, vaid see on miski, mida ma saan anda ja jagada — see on midagi, mis tuleb minu seest ja mida ma tahan väljendada.“

 

Sa mainisid enne erinevaid žanreid, mida kuulasid. Mida meeldis Sulle kõige rohkem kuulata?

„Mul on mälestus sellest, et meil oli kodus Sade „Love Deluxe“ kassett, mida ma palju kuulasin ja mis mõjus mulle kuidagi eriliselt. Ma olin küll pisike tüdruk ja ilmselgelt ei mõistnud ma lüürikat ega nende laulude tausta, aga see helikeel meeldis mulle ja meeldib siiani. Sade ongi artist, kelle muusika on mind algusest peale saatnud. Ma väga austan teda.“

 

Sa oled lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli, räägi sellest natuke lähemalt. 

„See oli üks väga-väga põnev aeg ning ühtlasi üks olulisemaid ja märgilisemaid aegu, sest siis toimus pidev eneseotsimine ja katsetamine. Ma õppisin küll jazzlaulu, aga tegelikult tajusin, et ma ei ole võib-olla selles kõige parem. Just nimelt kriteeriumi tõttu, et jazzlaulja peab laulma soolosid. Kooli programm nägi ette traditsioonilise jazziga tegelemist ning ma ei tundnud, et see oleks minu tugevus. Ja seda toredam on see, et tänasel päeval saan ma ikkagi Jazzkaarel osaleda ja teha seda, mida ma endale südamest kõige õigemaks pean.“

 

Sa oled laupäeval laval koos Joel-Rasmus Remmeli, Erki Pärnoja, Peedu Kassi ning Ahto Abneriga. Kas see on ühekordne projekt või võib Sind tihemini sellise koosseisuga laval näha?

Ma olen täiesti veendunud, et meid võib koos veel näha. Ma olen kõikide nende muusikutega eelnevalt ühes või teises situatsioonis mänginud, aga ma tunnen, et kui me esmakordselt tulevase kontserdi asjus kokku saime, oli see üks maagiline hetk. Siis sain aru, et igaühel selles bändis oma roll ning see muusika kõlab nende inimeste kaudu hästi.“

 

Miks võtsid enda kõrvale mängima just need mehed?

„Ma ei oskagi öelda. Asi ei olnud kindlasti selles, et nad on mehed. Valisin nemad, sest olen nendega koos mänginud ja kindlasti oli oluline ka tõsiasi, et ma tunnen neid inimestena. Tean, mis kvaliteeti nad inimestena kannavad. Nad on tohutult tundlikud muusikud ning nad tajuvad enda ümber olevaid inimesi nii päriselus kui ka muusikas. Just see tundlikkus on hästi oluline.“

 

Jazzkaarest rääkides – kas lähed ka teisi artiste kuulama?

„Ma tahaksin minna kuulama Nik Bärtsch’i ja Marie Vaiglat. Täna käisin lastega Mari Jürjensit ja Liisi Koiksonit kuulamas, oli väga hingepaitav kontsert. Pean oma plaane jooksvalt tegema, kuna valmistun samal ajal enda kontserdiks, siis rändavad mõtted kogu aeg sellel lainel ja võib juhtuda, et ma ei suuda samal ajal liiga palju uut infot vastu võtta. Kuigi tahaksin.”

 

Sa oled Jazzkaare raames esinenud nii kodukontserdil kui ka suurel laval. Kumb Sulle rohkem meeldib? 

„Need on üsna erinevad asjad, aga kuna ma olen päris kaua olnud suurtest lavadest eemal, siis ma praegu igatsen bändi, energia ja kõige selle koosmõju, mis suurel laval tekib. Et jah, võib öelda küll, et ikkagi suur lava tõmbab hetkel.“

 

On öeldud, et 28. aprilli õhtu Punases majas saab olema mõtlik, lummav, isiklik. Mil moel?

„Ma tulen lavale iseendana ja esmakordselt kõlavad minu enda kirjutatud lood. Muusika kaudu tahaksin viia kuulaja ühele kasvamise teekonnale. Ma olen selle kontserdi enda jaoks niimoodi üles ehitanud, et need lood, mis kõlama hakkavad, lähevad teatavas ajalises järjekorras minu enda sisemise kasvamise radadel.“

 

Sa töötad praegu enda esimese sooloalbumi kallal.

„Jah, ma ütlesin selle kõva häälega välja, et see mulle endale ka reaalselt kõlama hakkaks. Et ma pelgalt ei unistaks sellest. Seega jah, ma loon üle pika aja jälle ise ja ka koostöös teiste muusikutega. Eesmärgiks on viimaks jõuda oma esimese albumi väljaandmiseni.“

 

Mis ajendas Sind seda praegu tegema?

„Seda on raske üheselt sõnastada, sest tegelikult on see mõte olnud mu peas alates esimesest päevast, kui muusikaga tõsisemalt tegelema hakkasin. Nüüd langesid mitmed asjad kokku ning suurt rolli mängib ka see, et mu lapsed on piisavalt suured. Ma tunnen, et saan sellest emaks olemise keskkonnast ilma suuremate süümepiinadeta natukene välja tulla. Ma lihtsalt tunnen, et see on minu aeg.“

 

Kas Sul on enda loomingust mõni laul, mis liigutab Sind kuidagi eriliselt?

„Kaks lugu on otseselt ühendatud eluga, mida elan — kõigega, mis minu sees on. Võin öelda, et olen väga õnnelik, et suutsin mõned asjad enda jaoks ära lahendada, ning sain tõesti talletada selle, mida ma parasjagu tundsin ja mõtlesin.“

 

Leidub Su lauludes n-ö saladusi või sõnumeid, mida suudavad ainult mõned kindlad inimesed üles leida?

„Kindlasti. Need, kes mind tunnevad, teavad, millest ma räägin, aga võib-olla teistele on see teistmoodi põnev. Muusika juures meeldib mulle eriti see külg, et inimestel on võimalus tõlgendada kuuldut erinevalt. Iga inimene saab kuuldu põhjal oma loo kokku panna.“

 

Kui peaksid mulle kohe ja praegu enda tulevase albumi maha müüma, siis mis sõnadega seda iseloomustaksid?

„Väga raske on panna sõnadesse midagi, mis on endale nii oluline ja kallis. Ja et see ka teisi samal määral kõnetaks…  Aga ma arvan, et see sõna on päris.“

 

ANNA PÕLDVEE QUARTET

24. aprill, kodukontsert

ja 28. aprill, Punane Maja

 

Koosseis:

Anna Põldvee – vokaal

Joel-Rasmus Remmel – klahvpillid

Erki Pärnoja – kitarr

Peedu Kass – kontrabass

Ahto Abner – löökpillid

 

Vaata kodukontserdi pildigaleriid siit!