24. aprilli õhtul Merepaviljonis esinenud Portugali fado-laulja Claudia Aurora räägib Jazzkaare veebireporterile Maarja Hindoallale antud intervjuus, mida fado tema jaoks tähendab ning kuidas mõjutas teda kodumaalt lahkumine varases nooruses.
Läbinisti musikaalsest perekonnast pärit Claudia Aurora jaoks oli muusikaga tegelema hakkamine ülimalt loomulik samm. Kasvades üles vanemate roki- ja bluusilembuses, teadis ta juba 8-aastaselt, et temast saab laulja. Claudia on nimetanud oma nooruspõlve lemmikutena näiteks Bruce Springsteeni, Led Zeppelini ja Neil Diamondit, kuid fado’ga hakkas naine tegelema alates 2003. aastast, kui ta kolis Inglismaale. Tema debüütalbum „Silencio” anti välja 2011. aastal.
Räägi palun mõne sõnaga oma debüütalbumist „Silencio“.
„Silencio“ sisaldab nii uuemat kui traditsioonilisemat fado-muusikat. Ma töötan koos Hispaania kitarristi Javier Morenoga. Mind on mõjutanud erinevad artistid ja stiilid. Huvitav oli see, et me kasutasime salvestamisel 1942. aastast pärit vintage-mikrofoni, mis annab minu arvates mu häälele ilusa pehme ja sooja kõla.
Mis sind inspireerib?
Ma arvan, et elu üldiselt ja erinevad kogemused, mida see kaasa toob. Ja muidugi teiste artistide muusika kuulamine. Mulle on alati meeldinud kirjutamine ja sõnad, hakkasin luulet kirjutama 15-aastasena, nii et ka see inspireerib mind. Kuulasin väiksena vanemate mõjul rokki ja bluusi, aga mind on mõjutanud ka Brasiilia muusika – MPB, bossa nova ja samba ning maailmamuusika laiemalt, näiteks Kuuba ja Aafrika muusika. Ja loomulikult ka fado ja muu Portugali muusika, aga see tuli mu ellu natukene hiljem. Võib-olla kahekümnendates eluaastates, kui ma kolisin Inglismaale, hakkasin palju fado’t kuulama. Aga see oli algusest peale minus olemas, see on mu geenides.
Kas sa kuulad endiselt rokki või on see minevikku jäänud?
Ma kuulan endiselt rokki, aga mitte nii palju kui varem. Nagu ma ütlesin, siis ma kuulan väga palju erinevat muusikat. Ma võin ühe päeva jooksul kuulata väga erinevaid artiste, näiteks kuulan hommikul ärgates Chopini, siis rokki ja siis jälle klassikalist muusikat, kõik oleneb tujust. Ma vajan muusikat. Ma tunnen ennast väga veidralt ja halvasti, kui ma veedan kas või ühe päeva muusikat kuulamata.
Sa olid Inglismaale kolides väga noor, kuidas see sind mõjutas?
See oli imeline, sest Inglismaal olid mul võimalused, mis Portugalis puudusid. Ma sain olla loominguline ja avastada kunsti ning muusikat. Kohe, kui ma Inglismaale kolisin, hakkasin laulma, sel ajal laulsin bossa nova’t. Ja lisaks tuli võimalus fado’t laulda. Portugalis elades ma ei kuulanud fado’t, aga Inglismaal hakkasin kuulama. Ma arvan, et see on sellepärast, et kui sa elad oma koduriigis, siis tahad avastada uusi asju, aga välismaale kolides igatsed oma juuri ja tahad neid uurida.
Aga kas oli ka probleeme?
Ei olnud, ma tundsin väga suurt toetust. See oli õppimise protsess, aga publik toetas mind ja inimesed olid alati väga lahked. Tänu Inglismaale kolimisele teen ma praegu seda, mida teen.
Fado on Portugali juurtega, kas võõras riigis on keeruline seda inimestele edastada?
Muusika on universaalne ning olenemata päritolust ja emakeelest suudavad inimesed fado’ga samastuda. On huvitav vaadata, kuidas inimesed on kontserdi lõpus justkui uut jõudu saanud ning puudutatud, kuigi fado on oma olemuselt üsna dramaatiline ja kurb muusika.
Nimeta kolm asja, mida sinu kohta ei teata.
Ma armastan väga astroloogiat, mulle meeldib koskedes ujuda rohkem kui meres ja ma unistan sellest, et mul oleks kunagi Portugalis väike maakodu.
Kas sa oled oma loomult katsetaja ja avastaja?
Ma olen alati olnud suur seikleja, eriti mis puudutab muusikat ja fado’t. Ma kolisin üsna noorelt kodust ära, et oma unistus ellu viia. Ma ei laula traditsioonilist fado’t, mulle meeldib muusikasse erinevaid nüansse tuua. Ma kirjutan ja laulan seda, mida tunnen, muretsemata selle pärast, et ma ei laula klassikalist fado’t. Ja ma tunnen ennast hästi ja kindlalt, kuna tagasiside minu muusikale on olnud väga positiivne. Nii et ma jätkan selle tegemist, mis mulle meeldib.